Manhattanil ja Marienhamnis, mis mõlemad kahe vee vahel, olen korduvalt nautinud läbimõeldud planeeringuid. Ruudustikuks jaotatud tänavavõrk lõpeb nii, et iga poolsaart ristav tänav viib veeni. Iga linnakoridori lõpus terendab veteväli. Ilus ja läbimõeldud lahendus! Selge planeering teeb linnas orienteerumise lihtsaks. Eriti aga on mind võlunud nende kahe linna puhul, et järeltulevad põlved pole kandvat ideed muutnud. Ja alati teeb mind kurvaks mälestuspilt mu esimesest jõudmisest kuueaastase poisikesena Pärnusse, mil juba Raekülast alates paistis rongiaknast iga tänava lõpus vahutav meri. Kurvaks jään seepärast, et mitte ühegi mere poole suunduva tänava otsast ei sineta täna enam piiskagi vett...

Enamik Ameerika ja Kanada linnu on kerkinud geomeetrilise ruudustiku järgi, nende vastandiks on radiaalsed päikeselinnad Pariis, Peterburi, ka moodne Brasília. Küllap on veelgi selliseid helge mõtte alusel sajanditeks etteplaneeritud asumeid, kuhu kahjuks veel ise sattunud pole.

Eesti linnad on palju vanemad. Kuna enamjaolt tekkisid nad keskaegsete kindluste ümber ehk moekeeli valglinnastumise tagajärjel, siis meenutavad nad pigem ajasturingide kaupa paisunud sumbkülasid. Välja arvatud mõned eksklusiivsed erandid, kus linn rajati arhitekti töölaual valminud plaani alusel. Nagu näiteks Paldiski, mille tsaariaegne planeering mereranda laskuvate hiigellaiade tänavatega meenutas Marienhamni. Tõsi, kahe maailmasõja vahel püüdsid edumeelsed meerid ja arhitektid uusi linnaosi radiaalsete või kvadraatse süsteemidena planeerida nii Viljandis, Kuressaares, Rakveres, Pärnus, Tartus kui Haapsalus, kuid pärast sõda löödi aedadesse korrusmaju toppides stiilsed struktuurid sassi. Vabaplaneeringulised paneelrajoonid aitasid küll lahendada korteriprobleeme, kuid kaugemas ajalises perspektiivis suurendasid veelgi linnaosade vahelist dissonantsi.

Taasiseseisvumine paisutas lootusi, et õnnestub linnaplaneerimine tagasi mõistlikele radadele pöörata. Miljööväärtuste toomine planeerimisseadusesse tugevdas seda usku. On ju miljööalade peaeesmärk kaitsta neid ehituslikke ja kujunduslikke põhimõtteid, mis teevad asumi omanäoliseks ja inimsõbralikuks. Ja hoiavad tänava, kvartali või linnaosa samas helistikus, mille linnaaehitajad juba mitmeid põlvkondi tagasi valinud on. Asjata pole öeldud, et arhitektuur on tardunud muusika!

Kahjuks pole need uue Eestiga seostunud lootused linnaehituses täitunud, selge ja köitva meloodia asemel hakkab üha enam mürisema kaose kakofoonia. Harmooniat otsival silmal on valus, kui pead nägema hiigelkasumite jahil toimuvat ja suisa reegliks kujunenud põlisväärtuste väljasöömist.

Süsteemne hävitustöö minu kodulinnas

Linnarahva aastatepikkust võitlust Pärnu Rannapargi ja ajalooliste puiesteede eest kroonis sel kevadel lõpuks edu. Valitsuse määrusega laiendati Pärnu vanalinna muinsuskaitseala villadele ja kuurordile. Eesti linnade suurim muinsuskaitseala ulatub nüüd Pärnu jõest kuni Pärnu laheni. Kaitseala põhimäärus sätestab selgelt, et uute hoonete rajamisel tuleb arvestada väljakujunenud ehitusmahtudega ning ajalooliste hoonestusp rintsiipidega. Vanalinnas on maksimaalkõrguseks antud Kontserdimaja katusejoon, Rannapargis Rannahotelli maht ning villade alal loogiliselt ühe-kahepere villa mõõt.

Ent ikkagi leidub arendajaid, kes valmis ülikasumi nimel ühiskondlikest kokkulepetest mööda hiilima. Kontserdimaja kõrval valmib elamu, mis kahe korruse võrra ületab lubatud kõrgusepiirangu, ning Rannapargi idaossa kavatsetakse kõigest hoolimata ehitada Rannahotellist kaks ja pool korda suuremat kortermaja September. Viimase puhul pigistas muinsuskaitseameti suur nõukogu silmad kinni kaitseala põhimääruse suhtes ning "unustas" ära, et kehtiv detailplaneering lubab liigirikkasse looduskaitselisse parki püstitda vaid kolmekorruselise äri- ja spordihoone ning kaugeltki mitte viiekoruselist kortermaja!

Muinsuskaitseameti viimane seisukoht villade alale pettusega topitava kortermaja (Roosi 4a) suhtes aga oli lausa rabav. Komisjon pigistas mõlemad silmad kinni fakti ees, et jõukas investor on oma 1500ruutmeetrise krundi täiesti tühjaks raiunud kaunitest õunapuudest ja jaganud krundi kaheks, sest väiksemal maalapil on lubatud suurem täisehitusprotsent. Kahe krundi piirile on ta kavandanud topeltmaja, kuhu tuleb umbes 12 korterit. Paberil on küll kaks maja, kuid tegelikkuses ehitatakse üks suur 11 meetri kõrgune kast. Endisest aiast vabaks jääv ruum asfalteeritakse ning muudetakse parklaks. Niimoodi asendub Pärnus roheluse uppuv villade miljöö krunt krundi haaval tihedalt täisehitatud korruselamutega.

Järgmine korruselamu on tulemas aadressile Esplanaadi 22, mis samuti villade alal. Linna üldplaneeringu järgi on siingi väikeelamumaa ning arendaja teadis hästi, millise maa ta ostis. Miks peaks aga linnavalitsus tegema ühele arendajale erandi ja rikkuma naabrite ja linnarahva õigustatud ootusi, et muinsuskaitseala põhimäärus kaitseb üldrahvalikke väärtusi?

Eriti räiged on need juhtumid, kus üldplaneeringusse kirjutatud hoonestuspõhimõtteid ning detailplaneeringu menetlusnorme rikkudes kerkivad majad, mis võtavad juba olemasolevatelt kodudelt omaseks saanud vaated ning tihti ka päikese.

Näiteks on stressi viidud Pardi ja Esplanaadi tänava elanikud, sest ajaloolist hoonestust tahetakse tihendada siinsetelt põliselanikelt päikese röövimisega. Endast väljas on ka Raeküla elanikud, kus aedlinna stiilsesse miljöösse kavandatakse esimest korruselamut.

Kaos ja omavoli ka mujal

Tean, et samasuguseid juhtumeid tuleb ette ka teistes omavalitsustes. Milline oleks lahendus? Loota, et aeg annab arutust? Või et koos demokraatiaga kasvab teadlikkus ja avaliku huvi arvestamine? Allakirjutanu pole siiski päris sinisilmne. Rahavoogude suurenemine ei kasvata iseenesest hoolivust elukeskkonna kvaliteedi vastu. Raharikkus ei pruugi automaatselt tuua vaimset rikkust.

Arvan, et seaduseandja peab tõsiselt mõtlema, kuidas kehtivad reeglid täpsemaks ja toimivamaks muuta. Kuidas Põhiseaduse § 32, mis ei luba kellelgi kasutada omandit üldiste huvide vastaselt, tööle rakendada? Kas mitte luua justiitsministeeriumi juurde planeerimis ja ehitusinspektsioon? Et tagada vähemalt kehtivate seaduste täitmine ning kui need ei toimi, siis kogutud pretsedentide põhjal luua uus ja terviklik ehitatud keskkonna seadus? Seadus, mis Soome ja Skandinaavia maade eeskujul haaraks ühe mütsi alla nii maakasutuse, planeerimise, ehitamise kui keskkonnahoiu.

Ei vaidle, et linnu on vaja tihendada. Kuidas siis ikkagi tagada, et uusehitistega ei halveneks elutingi mused olemasolevates majades? Kas ainult kõrgusesse kasvades saab säilitada rohelust, valgust ja vaateid? Või on teisi lahendusi? Kuidas pöörata uus lehekülg planeerimisse, et ametnikud inimeste soove ja nägemusi arvestama hakkaks? Kuidas panna arhitektide, väljaõppinud linnaplaneerijate sõna kõlama üle raha ja saamahimu salakavala hääle?

Riigiarhitekti amet

Aeg on väga küps arhitektuuriameti loomiseks. Vajame korralikku valitsusasutust, et viia ellu riiklikku arhitektuuripoliitikat. Üks selline päris ilus dokument on küll valitsuses 2002. aastal vastu võetud, kuid vaid paberile on ta kahjuks jäänud. Eesti vajab reaalset tööorganit, kus autoriteetsed arhitektid, planeerijad, kultuuriloo eksperdid töötaksid välja kvaliteetselt ehitatud keskkonna tulevikuplaanid ning lahendaksid tänaseid akuutseid sõlmküsimusi. Sakala keskuse ja pealinna uue raekoja, Tartu monstraalse kaubamaja ja Pärnu sillakoridoride üle peetavate vaidluste professionaalseks lahendamiseks on hädasti vaja sellist ametit. Rääkimata üleriigilise arhitektuuri- ja planeerimispoliitika suunamisest, mis vajab igapäevast hoolt ja tähelepanu.

Eeskuju pole vaja otsida ei maiade templite ega Hiina müüri tagant. Hollandi Riigiarhitekti amet tähistab neil päevil oma 200. aastapäeva. Alustanud kuningas Napoleon I nõustaja, prantsuse arhitekti Thibault'ga, on see institutsioon kujunenud kogu Madalmaade planeerimis- ja ehitustegevust suunavaks, valitsuse kõrgelt respekteeritud nõustajaks. Iga nelja aasta tagant valitakse ameti etteotsa uus tunnustatud ehituskunstnik, kes juhib 20-22st oma eriala tugevast spetsialistist koosnevat bürood. See jaguneb neljaks osakonnaks, mis vastutavad arhitektuuripoliitika, üleriigilise planeerimise, avalikus ruumis paiknevate visuaalsete kunstide ja suurte riiklike ehitusmälestiste eest.

Olin hiljuti Haagis külas tänasel Hollandi riigiarhitektil Mels Crowelil, kelle meeskond töötab juba neljanda arhitektuuripoliitika dokumendi kallal. Selle eesmärgiks on kultuuripärandi tõhusam sidumine planeeringutega.

Hollandliku lihtsuse ja lahkusega jagas Mels Crowel, kes ise parajasti projekteerib uut hoonet Stedeljiki moodsa kunsti muuseumile Amsterdamis, teadmisi üleriigilisest planeerimisest. Hollandis näiteks pole mõeldav, et omavalitsused saaksid elamuehitusega elanikke naabritelt üle meelitada ning valglinnastumisega riigis segadust tekitada. Riigiarhitekti soovituste alusel koostab elamu-, planeermise ja keskkonnaministeerium üleriigilise planeeringu, mille alusel on täpselt kindlaks määratud uued elamualad. Täiuslik planeerimine täiusliku turumajanduse tingimustes pole paradoks, vaid mõistlikult arenenud kodanikuühiskonna tulem.

Usun, et kui sotsidel õnnestub pärast märtsivalimisi ellu viia idee Eesti üleriigilise planeeringu toomisest parlamendi ette ning anda valitsusele ülesanne Riigiarhitekti ameti loomiseks ka Eestis, siis võib loota selgemaid mängureegleid nii ettevõtjatele kui ka paremat kaitset meie linnade ja asulate põliselanikele.

Hoolivas riigis ei tohi kelleltki võtta päikesevalgust ega võimalust luua paremat elukeskkonda.

Kas Eestis on vaja riigiarhitekti?

Ülar Mark, Eesti Arhitektide Liidu esimees:

Eestil on vaja riigiarhitekti, kes riigi tasandil oskaks protsesse õieti suunata. Tema töö ei oleks ilu nägemine ega üksikjuhtumite lahendamine, vaid tervikpildi silmnägu. Mitte nimetus (riigiarhitekt, amet, koda) pole oluline, vaid tähtsam on, et tegeletakse keskkonnaga tervikuna.

Triin Ojari, ajakirja Maja peatoimetaja:

Kust leitakse selline inimene, kes oleks tark igal alal? Teine asi on reaalne võim. Ainuüksi ilusast nimetusest "riigiarhitekt" või olgu kas või "universumi arhitekt" kasu pole. Nii on ju praegu linna tasandil.

Ka kõlab ühe inimese kätte võimu koondamine ohtlikult, mina eelistaksin pädevatest inimestest nõukogu.

Harry Liivrand, Eesti Ekspressi kunstitoimetaja:

Loomulikult, tal peaks olema albertspeerlikud ambitsioonid ja louiskahnlik karisma.

Karin Paulus, Eesti Ekspressi arhitektuuritoimetaja:

Olen üsna skeptiline. Probleem pole praegu mu meelest ametnike vähesuses, vaid ühiskonna väärtushinnangutes laiemalt, mis avalduvad väga ilmekalt keskkonna kujundamises. Kui näiteks hiit tahetakse muuta suusamäeks ja staadionid-pargid täis ehitada, siis on ikka viga mõtteviisis, mitte aga "hea tsaari" olemasolus või puudumises.