2002. aastal ilmus Eestis esimene siinset disainiajalugu käsitlev monograafia, mille autoriks oli Jüri Kermik ja aluseks Londonis kaitstud doktori väitekiri vineerist ning Lutheri vabrikust (tegutses 1877-1940). Rotermanni soolalaos eksponeeritud näitus on paratamatult lihtsustus ilmunud uurimusest, samas saadab ja toetab seda ka raamatust väljakasvanud vajalik tekstiline kontsentraat kakskeelse ja pilditiheda kataloogi näol.

LUTHERI FENOMENI ja tähtsustamist on tavavaatajal võibolla raske mõista. Selles kõiges pole esmapilgul ju midagi erakordset, need on tavalised asjad meie ümber: lauad ja toolid, mõned kohvrid ja kübarakarbid. Lutheri mööbel ongi aastaid olnud sünonüümiks siinsele mööblile laiemalt, peamiselt on hinnatud selle head kvaliteeti ja vastupidavust, ja ilmselt on sellega argises olmes kokku puutunud peaaegu iga eestlane. Kermik, kes esimesena on sellele nähtusele nii põhjalikult keskendunud, asetab aga kehtinud legendi rahvusvahelisse konteksti ning näitab Lutherite toodangut kohaliku tubli tootja staatusest tähenduslikumana.

Lutheri mööblitööstuse rahvusvaheline tähtsus seisneb materjaliuuenduses, vineeritehnoloogias, mis oluliselt laiendas moodsa mööbli arenguvõimalusi ja vormivõtteid. Mõte õhukeste puidukihtide liimimisel saadavast materjalist pärineb küll Ameerikast, kuid Lutherite edumeelsus seisneb nende julguses näha ette vineeri kui materjali universaalseid võimalusi igapäevaste esemete tootmisel. Oluliseks panuseks selle materjali arendamisel oli Lutheri vabrikus leiutatud (ja patenteeritud) veekindel liim, mis andis võimaluse tunduvalt vastupidavamate esemete valmistamiseks. See tõi kaasa ka Kartongivabriku loomise, kus toodeti kohvreid, tünne ja teisi mahuteid.

Juba üleeelmise sajandi lõpus hakati tootma ja kasutama ühest tükist painutatud paneele (ka see oli Ameerikast laenatud võte), mis võimaldasid mööbli ühtset istme- ja seljatoeosa. See strukturaalne komponent muutis oluliselt toolide senist konstruktsiooni. Oluline on ka, et Lutheri vabrik oli edukas  kaasaegse vineermööbli arendamisel, tehnoloogiline kõrgtase võimaldas nende Londoni tütarfirmal Venestal koostööd mitmete nimekate Euroopa arhitektide ja disaineritega (Walter Gropius, Marcel Breuer). Lutheri vabriku olulisust aitas arusaadavalt tõsta ka nende tegutsemise ajal aktiivseks muutunud idee standardiseerimisest ja masstootmisest.

Näitus ei keskendu innovatiivsele tehnoloogiale, vaid mõtestab vabriku tegevust lahti pigem vaatajale mööblitoodangu kaudu. Nii on ülesehituseks valitud olulisemad teemad ja raskuspunktid, millega Lutheri vabrikus selle tegutsemisaja jooksul tegeleti: historitsistlik mööbel, klapptool, Ameerika mööbel, kontorimööbel, rahvatool, kartongivabrik. On märkimisväärne, et vormilise külje osas pole kuigi palju teada Lutheri vabrikus tegutsenud kujundajatest. Valdavalt on tegu anonüümse toodanguga. Mööbli kujundamisel tegeleti tihti ka mujal kujundatud esemete ülevõtmise ja mugandamisega, alustati näiteks 19. sajandi lõpu Ameerika eeskujudega.

Kui ühelt poolt võib näitusel esitatut näha kontsentraadina suuremast uurimustööst, siis teisalt tuleb tunnistada tõsiasja, et praegune väljapanek on paljus tingitud ka olemasoleva esemelise pärandi nappusest. Lutheri vabriku toodangu väärtustamine on varasematel aastatel olnud üsna leige, pole ju ükski muuseum teadlikult ja otseselt just Lutheris tehtuga tegelenud. See pole etteheide näitusele, vaatajale pakutakse täiesti piisava mahuga väljapanekut, pigem on see tagantjärele tarkus ja kurb tõdemus senisest kogumis- ja säilitamistegevuse seisust. Näitusel on esindatud enamuste mööbli kogumisega tegelenud ja tegelevate muuseumide kogud, lisaks on põnevaid leide erakogudest.

Kokkuvõttes peaks see näitus tekitama eestlastes tunde siin tegutsenud mööblitootja tähtsusest ka laiemas plaanis, seni on väärtustatud ikka vaid “eestiaegset” kvaliteeti.

Lutheri loodu on osa meie kultuuriloost, mis väärib kohta üldises ajalooteadvuses.

Näitus "Lutheri vabrik. Vineer ja mööbel" on Eesti Arhitektuurimuuseumis  5. septembrini.

MOODSA TEHNOLOOGIA MOODNE VÄLJUND: 1920ndate lõpu uuendusliku vormiga taburet ja serveerimislaud (lauaplaati on võimalik kasutada kandikuna), autor teadmata.