Eesti võimalus on tasakaalus ainering
Tänast olukorda võiks kirjeldada sellise metafooriga: me proovime kihutada S-klassi Mersuga (liising pigistab, kuid tehes hullupööra tööd, saame ennast ikkagi autos tunda härrana) rikkamate riikide sekka. Ees ootab küllus ja heaolu. Paraku lähevad ilmastiku- ja teeolud järjest kehvemaks, nähtavus on veel vaevalt paarsada meetrit. Me ei taha või ei oska märgata tee ääres olevaid ohumärke. Ilmaennustuse pealt keerame raadio mõnusa muusika peale, sest me ei taha rikkuda tuju. Seal, kuhu me teel oleme, paistab alati päike. Ja on hea, kui on, mille nimel rügada.
Korraga juhtub midagi mootoriga, samuti hakkab kütus oodatust varem otsa saama. Selgub, et meil ei ole enam kaarti, mis kinnitaks meile, et me liigume õiges suunas. Kas jõuame järgmise bensiinijaamani, sihtkohta? Alati oleme ju kohale jõudnud.
Nüüd on nähtavus läinud juba nii halvaks, et saame vaevu edasi sõita. Lapsed küsivad tagumiselt istmelt, mis on lahti, kas me jõuame ikka varsti kohale. Issi, aga sa ju lubasid! Me peame ennast sõnapidajaks meheks ja enne sööme uhkusest oma mütsi ära, kui loobume oma lubadustest (loe: õigusest). Aga kas meie siht oli ikka reaalne?
Brundtlandi raport
1983. aastal loodi ÜRO peaassamblee poolt Keskkonna ja Arengu Maailmakomisjon eesotsas Norra varasema ja hilisema peaministri Gro Harlem Brundtlandiga. Selle komisjoni töö tulemusena valmis 1987. aastal dokument nimega "Our Common Future", mida tuntakse laiemalt "Brundtlandi raportina".
Sellest dokumendist on pärit ka tuntuim jätkusuutliku arengu definitsioon: "Jätkusuutlik areng on selline areng, mis vastab praegustele vajadustele, säilitades samal ajal tulevastele põlvkondadele võimaluse rahuldada nende vajadusi." (WCED 1987, Our Common Future)
Juba Brundtlandi raportis mõisteti, et jätkusuutlikkusel on paratamatult piirid. Piire mõjutab eelkõige tehnoloogia (mis raiskab loodusressursse), ühiskonna organisatsiooniline ülesehitus (sotsiaalne õiglus) ja biosfääri võime absorbeerida inimtegevuse efekte (saastatus, kliimasoojenemine).
Mida see tähendab?
Piltlikult öeldes tähendab see, et me elame globaalses mõttes võlgu. Me kulutame rohkem, kui suudame tagasi maksta, ka meie - eestimaalased. Inimkond ületas maakera taastootmise piiri 1980. aastatel. 2002. aastal kulutasid tööstusriigid aastas 23 protsenti rohkem loodusressursse, kui maakera suutis taastoota. Meie praegune heaoluühiskond tuleb meie laste arvelt ja meie globaalne arengu perspektiiv on sama optimistlik, nagu oli Eesti riigi sügisene riigieelarve 2008. aastaks. Olukord on aga võrreldes 1980. aastatega läinud maailmas oluliselt keerulisemaks. Enamik teadlastest ei kahtle enam inimmõjus kliimasoojenemisele.
Kui soovime kavandada edaspidist jätkusuutlikku arengut, siis tuleb meil silmas pidada eelkõige keskkonnast tulenevaid mõjureid. Inimesi sigib aina juurde. Loodusressursse jääb üha vähemaks, ja mitte ainult fossiilseid kütuseid. Bioloogilise mitmekesisuse kahanemisel muutub nõrgemaks ökosüsteemi tasakaaluvõime, mis on kliimasoojenemise tõttu niigi surve alla sattunud. Ökosüsteemid on viimase 50 aastaga kiiremini kahanenud kui kogu senise teadaoleva inimajaloo jooksul. See mõjutab nii bioloogilist mitmekesisust kui ka majandust, sest ettevõtted sõltuvad teenustest, mida pakuvad tasakaalus ökosüsteemid, nagu vesi, metsad (puit), tolmeldamine, kliima regulatsioon jne.
Kui inimpopulatsioon jätkab samas vaimus kasvamist ja tarbimist, siis IPCC (Intergovernmental Panel on Climate Change) ja FAO (United Nations Food and Agriculture Organization) andmetel tarbime aastal 2050 kaks korda rohkem, kui maakera suudab loodusressursse taastoota. See ei ole kindlasti jätkusuutlik tee. Milline on lahendus?
Lahendus - loodusega kooskõlas innovatsioon
Arenenud riikides kogub tuure jätkusuutlik tootmismudel. See põhineb ökoloogilisel majanduskäsitusel, kus majandust nähakse ökosüsteemi väiksema osana, kuid ka ökosüsteemi tasakaalu peamise häiriva tegurina. Et inimtegevus ei kahjustaks ökosüsteemi tasakaalu, peaksid ettevõtted käituma keskkonda säästvalt ning vastutustundega. Jätkusuutliku majandusmudeli (green marketing) idee on, et ettevõte kulutab minimaalselt loodusressursse, tootmine saastab võimalikult vähe keskkonda ja toode on võimalikult väikese keskkonnamõjuga.
Jätkusuutlikust majandusmudelist hakkab omakorda välja kasvama veelgi revolutsioonilisem suund - ökoloogiline disain. Ökoloogilise disaini tuum on "hällist hällini" filosoofia. Hällist hällini (cradle to cradle) lähtub lihtsast loogikast - jäägid = toit. Ideaalis tähendab see, et tootmine on osa looduslikust aineringest. Selle asemel, et tootmisjäägid reostaksid loodust, võiksid nad olla uue tootepõlvkonna toit (tooraine). Selle tootmispõhimõtte, kus peetakse silmas kogu toote olelustüklit elik hällist hällini kontseptsiooni, mõtlesid välja Ameerika arhitekt William McDonough ja Saksa keemik Michael Braungart. Lisaks keskkonnasäästmisele peab ökoloogiline disain oluliseks ka funktsionaalsust, rõhuga intelligentsel disainil.
Parim ökoloogilise disaini kohalik näide on moekunstnik Reet Ausi taaskasutusmood. Taaskasutusmoe põhimõte on, et algmaterjali (olgu selleks pintsak, voodilina või triiksärk) suhtutakse kui kangasse.
Parim rohelise turunduse lokaalne eeskuju on aga trükifirma Ecoprint. Ecoprindi keskkonnasõbralikus trükiteenuses kasutatakse loodussõbralikke trükivärve ja taaskasutatud või FSC-sertifikaadiga paberit. Ecoprindi uue tootmishoone ehitamisel on rakendatud ressursse säästvaid tehnoloogiaid. Trükimajas loodud sadevee kogumise lahendusel põhineb kogu trükikoja niisutussüsteem. Uus süsteem peaks tagama kuni 60 protsendi suuruse vee kokkuhoiu. Maja kütmine toimub peamiselt seadmetest vabaneva jääksoojuse arvelt, mis loodetavasti katab kogu tootmise talvise küttevajaduse. Ettevõtte tegelikku vastavust jätkusuutlikkuse põhimõtetele mõõdetakse ökoloogilise jalajälje auditiga.
Milles seisneks Eesti eelis?
Palju on räägitud Eesti jooksevkonto defitsiidist ja sellest, et väikeettevõtluse arendamine ning eksport võiksid asja parandada. Suurtel korporatsioonidel on ülimalt keeruline pöörduda kiiresti rohelisele teele. Tõelise rohelise revolutsiooni saaksid teha just väikeettevõtted. Nii moekunstnik Reet Aus kui ka trükifirma Ecoprint kavandavad juba eksporti. Tuleb kasutada arenenud riikide kasvavat keskkonnateadlikkust ja nõudlust roheliste toodete järele. "Roheline tarbimine" käib kokku kasvava individualiseerumisega (eneseväljendusväärtuste kasvamisega) ning moderniseerumisega, kus indiviidid tunnevad nii kaasvastutust ettevõtetega kui ka kasutavad võimalust tegelda keskkonnariskidega tarbimisvalikute kaudu. Tulevikus on oodata ka lisamaksustamist toodetele, mis on suure keskkonnamõjuga, näiteks tooted, mille olelustsükkel pole süsinikdioksiidineutraalne.
Et lennukid ega laevad seni veel elektriga ei sõida, hakkab vahemaade läbimine muutuma kulukaks, kui mitte mõttetuks. Eesti saaks soodsalt eksportida oma toodangut lähiriikidesse, keskkonnateadlikesse Skandinaaviasse ja Saksamaale. Samuti on näha ökoloogilise mõtlemise trendi Venemaa teadlikuma ja majanduslikult edukama elanikkonna hulgas. Igal juhul on rohelise tarbimise kujul tegemist kasvava turuga, sest energia kallineb, ressursse lihtsalt jääb järjest vähemaks ja inimesed muutuvad üha teadlikumaks ning hoolivamaks.
Pikas perspektiivis on roheline turundus üks peamisi jätkusuutliku majanduse nurgakive. Tõuge majandusele koos uute töökohtade loomisega võiks tulla just eelkõige sellest sektorist. Eesti peaks selgelt panustama loovusse, s.t kohalikku disaini. Odava tööjõu ja kiire raha ajastu on läbi.
Tulevik on intelligentne disain, mis lähtub ökoloogilisest mõtlemisest. Loomulikult ei lahendaks see kõiki eesseisvaid keskkonnaprobleeme ega aita roheline turundus Eesti majandust uuele tõusule, kuid alahinnata seda kindlasti ei maksaks. Jätkusuutlikust arengust ilma rohelise turunduse arendamiseta aga ei ole ratsionaalne rääkida. Ühiskonna pööramine täielikult jätkusuutlikule teele võib võtta aastakümneid, alustada tuleb aga täna! Kui Eesti oleks aastaks 2030 maailma kõige väiksema ökoloogilise jalajäljega riik, siis oleks ka meie majandus kõige konkurentsivõimelisem.
Mida vähem kulub tootmisele energiat ja muid ressursse, seda rohkem saab kapitali investeerida inimestesse, innovatsiooni ja disaini.
