03.10.2008, 00:00
Eesti võimalus on tasakaalus ainering
Meie tulevik on roheline turundus, selgitab keskkonnainfoportaali bioneer.ee asutaja Rasmus Pedanik.
Tänast olukorda võiks kirjeldada sellise metafooriga: me proovime
kihutada S-klassi Mersuga (liising pigistab, kuid tehes hullupööra
tööd, saame ennast ikkagi autos tunda härrana) rikkamate riikide
sekka. Ees ootab küllus ja heaolu. Paraku lähevad ilmastiku- ja
teeolud järjest kehvemaks, nähtavus on veel vaevalt paarsada meetrit.
Me ei taha või ei oska märgata tee ääres olevaid
ohumärke. Ilmaennustuse pealt keerame raadio mõnusa muusika peale,
sest me ei taha rikkuda tuju. Seal, kuhu me teel oleme, paistab alati
päike. Ja on hea, kui on, mille nimel rügada.
Korraga
juhtub midagi mootoriga, samuti hakkab kütus oodatust varem otsa saama.
Selgub, et meil ei ole enam kaarti, mis kinnitaks meile, et me liigume
õiges suunas. Kas jõuame järgmise bensiinijaamani,
sihtkohta? Alati oleme ju kohale jõudnud.
Nüüd on
nähtavus läinud juba nii halvaks, et saame vaevu edasi sõita.
Lapsed küsivad tagumiselt istmelt, mis on lahti, kas me jõuame ikka
varsti kohale. Issi, aga sa ju lubasid! Me peame ennast sõnapidajaks
meheks ja enne sööme uhkusest oma mütsi ära, kui loobume
oma lubadustest (loe: õigusest). Aga kas meie siht oli ikka reaalne?
Brundtlandi raport
1983. aastal loodi
ÜRO peaassamblee poolt Keskkonna ja Arengu Maailmakomisjon eesotsas Norra
varasema ja hilisema peaministri Gro Harlem Brundtlandiga. Selle komisjoni
töö tulemusena valmis 1987. aastal dokument nimega “Our Common
Future”, mida tuntakse laiemalt “Brundtlandi raportina”.
Sellest dokumendist on pärit ka tuntuim jätkusuutliku arengu
definitsioon: “Jätkusuutlik areng on selline areng, mis vastab
praegustele vajadustele, säilitades samal ajal tulevastele
põlvkondadele võimaluse rahuldada nende vajadusi.” (WCED
1987, Our Common Future)
Juba Brundtlandi raportis mõisteti,
et jätkusuutlikkusel on paratamatult piirid. Piire mõjutab
eelkõige tehnoloogia (mis raiskab loodusressursse), ühiskonna
organisatsiooniline ülesehitus (sotsiaalne õiglus) ja
biosfääri võime absorbeerida inimtegevuse efekte (saastatus,
kliimasoojenemine).
Mida see tähendab?
Piltlikult öeldes tähendab see, et me elame globaalses
mõttes võlgu. Me kulutame rohkem, kui suudame tagasi maksta, ka
meie – eestimaalased. Inimkond ületas maakera taastootmise piiri
1980. aastatel. 2002. aastal kulutasid tööstusriigid aastas 23
protsenti rohkem loodusressursse, kui maakera suutis taastoota. Meie praegune
heaoluühiskond tuleb meie laste arvelt ja meie globaalne arengu
perspektiiv on sama optimistlik, nagu oli Eesti riigi sügisene
riigieelarve 2008. aastaks. Olukord on aga võrreldes 1980. aastatega
läinud maailmas oluliselt keerulisemaks. Enamik teadlastest ei kahtle enam
inimmõjus kliimasoojenemisele.
Kui soovime kavandada
edaspidist jätkusuutlikku arengut, siis tuleb meil silmas pidada
eelkõige keskkonnast tulenevaid mõjureid. Inimesi sigib aina
juurde. Loodusressursse jääb üha vähemaks, ja mitte ainult
fossiilseid kütuseid. Bioloogilise mitmekesisuse kahanemisel muutub
nõrgemaks ökosüsteemi tasakaaluvõime, mis on
kliimasoojenemise tõttu niigi surve alla sattunud.
Ökosüsteemid on viimase 50 aastaga kiiremini kahanenud kui kogu
senise teadaoleva inimajaloo jooksul. See mõjutab nii bioloogilist
mitmekesisust kui ka majandust, sest ettevõtted sõltuvad
teenustest, mida pakuvad tasakaalus ökosüsteemid, nagu vesi, metsad
(puit), tolmeldamine, kliima regulatsioon jne.
Kui inimpopulatsioon
jätkab samas vaimus kasvamist ja ta
rbimist, siis IPCC (Intergovernmental Panel on Climate Change) ja FAO
(United Nations Food and Agriculture Organization) andmetel tarbime aastal 2050
kaks korda rohkem, kui maakera suudab loodusressursse taastoota. See ei ole
kindlasti jätkusuutlik tee. Milline on lahendus?
Lahendus – loodusega kooskõlas innovatsioon
Arenenud riikides kogub tuure jätkusuutlik tootmismudel. See
põhineb ökoloogilisel majanduskäsitusel, kus majandust
nähakse ökosüsteemi väiksema osana, kuid ka
ökosüsteemi tasakaalu peamise häiriva tegurina. Et inimtegevus
ei kahjustaks ökosüsteemi tasakaalu, peaksid ettevõtted
käituma keskkonda säästvalt ning vastutustundega.
Jätkusuutliku majandusmudeli (green marketing) idee on, et ettevõte
kulutab minimaalselt loodusressursse, tootmine saastab võimalikult
vähe keskkonda ja toode on võimalikult väikese
keskkonnamõjuga.
Jätkusuutlikust majandusmudelist hakkab
omakorda välja kasvama veelgi revolutsioonilisem suund –
ökoloogiline disain. Ökoloogilise disaini tuum on “hällist
hällini” filosoofia. Hällist hällini (cradle to cradle)
lähtub lihtsast loogikast – jäägid = toit. Ideaalis
tähendab see, et tootmine on osa looduslikust aineringest. Selle asemel,
et tootmisjäägid reostaksid loodust, võiksid nad olla uue
tootepõlvkonna toit (tooraine). Selle tootmispõhimõtte,
kus peetakse silmas kogu toote olelustüklit elik hällist hällini
kontseptsiooni, mõtlesid välja Ameerika arhitekt William McDonough
ja Saksa keemik Michael Braungart. Lisaks keskkonnasäästmisele peab
ökoloogiline disain oluliseks ka funktsionaalsust, rõhuga
intelligentsel disainil.
Parim ökoloogilise disaini kohalik
näide on moekunstnik Reet Ausi taaskasutusmood. Taaskasutusmoe
põhimõte on, et algmaterjali (olgu selleks pintsak, voodilina
või triiksärk) suhtutakse kui kangasse.
Parim rohelise
turunduse lokaalne eeskuju on aga trükifirma Ecoprint. Ecoprindi
keskkonnasõbralikus trükiteenuses kasutatakse
loodussõbralikke trükivärve ja taaskasutatud või
FSC-sertifikaadiga paberit. Ecoprindi uue tootmishoone ehitamisel on rakendatud
ressursse säästvaid tehnoloogiaid. Trükimajas loodud sadevee
kogumise lahendusel põhineb kogu trükikoja niisutussüsteem.
Uus süsteem peaks tagama kuni 60 protsendi suuruse vee kokkuhoiu. Maja
kütmine toimub peamiselt seadmetest vabaneva jääksoojuse arvelt,
mis loodetavasti katab kogu tootmise talvise küttevajaduse.
Ettevõtte tegelikku vastavust jätkusuutlikkuse
põhimõtetele mõõdetakse ökoloogilise
jalajälje auditiga.
Milles seisneks Eesti eelis?
Palju on räägitud Eesti jooksevkonto defitsiidist ja
sellest, et väikeettevõtluse arendamine ning eksport võiksid
asja parandada. Suurtel korporatsioonidel on ülimalt keeruline
pöörduda kiiresti rohelisele teele. Tõelise rohelise
revolutsiooni saaksid teha just väikeettevõtted. Nii moekunstnik
Reet Aus kui ka trükifirma Ecoprint kavandavad juba eksporti. Tuleb
kasutada arenenud riikide kasvavat keskkonnateadlikkust ja nõudlust
roheliste toodete järele. “Roheline tarbimine” käib kokku
kasvava individualiseerumisega (eneseväljendusväärtuste
kasvamisega) ning moderniseerumisega, kus indiviidid tunnevad nii kaasvastutust
ettevõtetega kui ka kasutavad võimalust tegelda
keskkonnariskidega tarbimisvalikute kaudu. Tulevikus on oodata ka
lisamaksustamist toodetele, mis on suure keskkonnamõjuga, näiteks
tooted, mille olelustsükkel pole süs
inikdioksiidineutraalne.
Et lennukid ega laevad seni veel elektriga
ei sõida, hakkab vahemaade läbimine muutuma kulukaks, kui
mitte mõttetuks. Eesti saaks soodsalt eksportida oma toodangut
lähiriikidesse, keskkonnateadlikesse Skandinaaviasse ja Saksamaale. Samuti
on näha ökoloogilise mõtlemise trendi Venemaa teadlikuma ja
majanduslikult edukama elanikkonna hulgas. Igal juhul on rohelise tarbimise
kujul tegemist kasvava turuga, sest energia kallineb, ressursse lihtsalt
jääb järjest vähemaks ja inimesed muutuvad üha
teadlikumaks ning hoolivamaks.
Pikas perspektiivis on roheline
turundus üks peamisi jätkusuutliku majanduse nurgakive. Tõuge
majandusele koos uute töökohtade loomisega võiks tulla just
eelkõige sellest sektorist. Eesti peaks selgelt panustama loovusse, s.t
kohalikku disaini. Odava tööjõu ja kiire raha ajastu on
läbi. Tulevik on intelligentne disain, mis lähtub ökoloogilisest
mõtlemisest. Loomulikult ei lahendaks see kõiki eesseisvaid
keskkonnaprobleeme ega aita roheline turundus Eesti majandust uuele
tõusule, kuid alahinnata seda kindlasti ei maksaks. Jätkusuutlikust
arengust ilma rohelise turunduse arendamiseta aga ei ole ratsionaalne
rääkida. Ühiskonna pööramine täielikult
jätkusuutlikule teele võib võtta aastakümneid, alustada
tuleb aga täna! Kui Eesti oleks aastaks 2030 maailma kõige
väiksema ökoloogilise jalajäljega riik, siis oleks ka meie
majandus kõige konkurentsivõimelisem.
Mida vähem
kulub tootmisele energiat ja muid ressursse, seda rohkem saab kapitali
investeerida inimestesse, innovatsiooni ja disaini.