John Milton nimetas raamatus “Areopagitica” heliotsentrilise maailmapildi kinnistajat Gali­leo Galileid kangelaseks, kes sattus inkvisitsiooni pihtide vahele sellepärast, et julges taevakehade lii­ku­misest mõelda teisiti kui frant­siskaanidest või dominikaanidest tõe­­monopolistid. Kaks aastakümmet hiljem kirjutas Milton kuulsa teksti “Kaotatud paradiis”, mis põ­hi­neb täielikult traditsioonilisel krist­lik-ptolemaioslikul visioonil Maast kui kogu universumi kesk­punktist.

Geotsentrilise õpetuse asenda­mi­ne heliotsentrilisega ei ole pelgalt üks peatükk objektiivse tõe maks­vu­selepääsemise ajaloos. Vaid­lus geo­tsentristide ja heliotsentristide vahel pole vaadeldav vaidlusena ka­he tea­dusliku koolkonna va­hel. See oli maa­ilmavaatelis-filo­soo­fili­ne kok­ku­põrge, kus nn tea­dus­likkust oli sama palju, kui seda on tänases rahvuslikus aja­loo­tea­du­ses või siis hiljutises teaduslikus ma­terialismis.

Samasuguses subjektivismi udus on ka distsipliin, mida ni­me­ta­tak­se “geopoliitikaks”. Geopo­lii­ti­ka­le pühendatud õpikud alga­vad tunnistusest, et sellesinase tea­duse olemuse ja ulatuse üle vaieldakse tä­na­se päevani. Rootsi geo­graaf Ru­dolf Kjellen, kes viis termini pea sada aastat tagasi laia­des­se massi­desse, teatas, et riiklikust ja ühis­kond­likust perspektiivist vaadatuna on geograafia “saatus”, mis määrab riikide ja ühiskondade ole­mise aja­loo­lises kontiinumis. Kjel­len sedastas, et geopoliitika on dokt­riin rii­ki­dest kui organismidest, mis elavad teatud kindlas ruumis, mõjutades seda ning saades sellest mõjutatud.

Geograafia mõju poliitikale on idee, mille algmeid võib täheldada juba vanadel kreeklastel, aga meile, s.t valgustusajastu inimes­te­le, al­gab geopoliitika siiski ni­me­dest nagu Jean Bodin, mui­du­gi­mõista Montesquieu, või kui saks­lasi nimetada, siis kindlasti Jo­hann Gottfried Herder, kes kõik jutlustasid geograafilist determinismi, õigeimini küll kliima mõju inimeste iseloomule ning siit tu­lenevalt riigi- ja ühiskonnakorraldusele. Mon­tes­­quieu arvas, et mida külmem klii­ma, seda vooruslikumad on inimesed, jõudes loogilisele järeldusele, et Aasias täheldatav des­potism ja orjapidamine on põh­justatud kuu­mast kliimast.

Hiljem, imperialismi ajastu saa­bu­­des, muutusid geopoliitilised teoo­­riad vahendiks, millega õigus­ta­ti suurriikide ekspansiooni. Le­bens­raum ehk eluruum on samuti geo­poliitiline mõiste. Arvestades sel­le teaduse hiljuti juhtunud kuritarvitamist, platseerub “geopoliitika” samale riiulile, kuhu oli juba varem tõstetud rassiõpetus ning kuhu tõsteti juba hiljem “tsivilisatsioonide kokkupõrke” teooria. See­ga – korralikus seltskonnas ei tohi “geopoliitikast” niisama pikema sissejuhatuse ning vabandamiseta rää­kima hakata. Olgu lisatud, et geo­poliitika on muutunud väga populaarseks tänasel Venemaal. Moskva raamatupoodide riiulid on lookas kirjandusest, kus arutatakse Vene­maa kiliastilist missiooni.

Venelaste innustumine nendest arutlustest tuleneb 20. sajandi al­gu­ses sõnastatud teooriast, et maa­ilm jaguneb kaheks osaks: suurem osa Eu­raasiaks nimetatud mandrist (Ve­nemaa, Hiina, Kesk-Aasia) on Heart­land, selle mandri lääne- ning lõuna­poolne serv on Rimland ehk “si­se­mine poolkuu”; mõlemad Amee­ri­kad, Aafrika ja Austraalia on aga World Island ehk “välimine pool­kuu”. Maailma valitseb see, kes suu­dab kehtestada kontrolli Heart­land’i üle. Venemaa polii­tilises eliidis on rohkelt inimesi, kes usuvad selle teooria kehti­vust läbi ae­gade, nii se­le­tab see ka Moskva äärmist umb­usklikkust Lääne sõja­liste ja majanduslike liitude ittalaienemise vastu.

Tartu Ülikooli kirjastus avaldas äsja raamatu “Eesti. Tä­hen­dused, piirid ja kontekstid”, mille koostaja Eiki Berg toetub “kriiti­li­seks geo­poliitikaks” nimetatud distsipliinile. “Kriitilise geopoliitika põ­hi­tähele­pa­nu on suunatud “piiritle­misele” ja riikide tegevusega seotud toimin­gutele. Kriitilise pilgu alla sa­tu­vad nii riigi reaalset ulatust mär­kivad füüsilised piirid kui ka mõtte­lised piirid turvalise seespoolsuse ja anarhilise väljaspoolsuse vahel,” kirjutab Berg. Kuna siinkirjutaja arvab, et geopoliitikal pole teadu­sega midagi pistmist (nõustumine või mittenõustumine selle arvamu­sega ei oma tähtsust), siis ma jääks umbusklikuks ka distsipliini suhtes, mida selle proponendid ni­metavad “kriitiliseks geopoliiti­kaks”.

Olulisem on Bergi raamatu si­su. On kokku võetud, milliseid muu­­datusi on teinud läbi meie enesehinnang ja ruumiline asetus vii­mase iseseis­vusaja vältel. Meil käi­bivad kolm enesemääratlust – esi­teks “vana rah­­vusriik lääne tsivili­sat­sioo­ni raja­joonel”, teiseks “paljurahvuseline “väravriik” ehk kontaktidemaa” ja kolmandaks marginaal­seks hinnatav ““meie” oma ruum”, mida vil­jelevad euroskeptikud ja maavillased etnotsentristid.

Kultuurilist kirvemeetodit kasutades võiks öelda, et esimesele suun­dumusele vastab Eurovisioo­nist vaimustumine, teisele iga-aas­ta­ne Viljandi Folk ja kolmandale taa­­rausulised rituaalid kusagil Val­ja­la maalinnas või ðamaanitrummi põristamine Naissaarel. Suurrah­vas­te geopoliitilise mõtlemisega, kus tõukutakse planetaarsest geo­graa­fiast ning kultuurilisest messia­nismist, kattub see õige tinglikult, sest meie mureks on vaid see, kui­das ja kellena me end ühel väikesel ja konkreetsel maalapil tunneme. Erinevalt suurrahvaste “geopolii­ti­kast”, mida iseloomustab muretteki­tav jaotus (geo)poliitilisteks subjektideks ja objektideks (Eesti-sugune maakild on mõistagi vii­maste hulgas), tegeleme meie osalt enesekaemusliku vaatlusega, ent valdavalt siiski iseenda reflekteeri­misega suu­remate naabrite peeg­list. Parema puudumisel võiks seda nimetada ehk “geosemantikaks”, sest suurte ja ülisuurte geopolii­tikani jõudmiseks jääb siin kõvasti puudu.

Eesti uue iseseisvuse ajal on saa­vutatud ühiskondlik kokkulepe, mille kohaselt me oleme kindlasti Lääne hulka kuuluv, pigem Põhja­lasse orienteeritud rahvas, kelle vaim­sed süvakihid ühendavad meid Siberi põdrakasvatajate ning Aasia ðamanistlike rahvaste hori­son­diga. Itta selle bütsantslik-õige­usulises mõõtmes me kindlasti ei kuulu.

Vaimne side Siberi loodus­rah­­vas­tega on intellektuaalide harrastus. Eesti keelt kõnele­nud inimene tänavalt rääkis nõu­ko­gude ajal mõnuga anekdoote tðukt­ðidest ning nõukogude aja lõpul osa­les isemajandamisele orienteeritud Eesti NSV Jakuutia nafta röö­vimises. Kuna eesti keelt kõnelenud tehniline kaader juhtis teedeehitust Jakuutias, milleta olnuks uute naftapuurtornide püstitamine võima­tu, siis võib öelda, et eestlased osa­lesid vene imperialismi kurite­gu­des, saades vastutasuks naftatoo­teid maailmas kehtinud hinnast tunduvalt soodsamalt (see on asja­olu, mida põhjarahvaste tragöödiat dokumenteerinud Mark Soosaar oma filmides ei käsitle).

Vaimse kodu asetamine Läände pole nii konsensuslik kui vastandumine õigeusklik-bütsantslikule Ida­le, kuid “läänlus” on kindlasti laie­ma põhjaga sellest liikumisest, mis paneb võrdusmärgi püstkoja ning tðummi vahele.

Eiki Bergi koostatud raamat on esimene pääsuke. Edaspidi oleks kind­lasti vaja käsitlust, kus ana­lüü­si­taks Eesti geopoliitilist mää­rat­le­mist väljastpoolt vaadatuna. Tahaks lu­geda, millal muundus meie lää­nepoolsete naabrite teadvuses Olea­riuse-aeg­ne Lieffland lõpli­kult Venemaa koos­seisu lülitatud Lää­nemere pro­vintsideks. Kus on see murdejoon, alates millest võib öel­da, et Juri Samarini geo­po­­liiti­li­ne määratlus võitis Carl Schir­re­ni oma (miska muutus võimalikuks näiteks seegi geograafilis-poliitiline nonsenss, kui Astrid Lindgren pani Stockhol­mi skää­ri­des merele läinud ja uttu eksinud lapsed nalja viskama, et nad võiksid kogemata itta sõu­des lõpuks Ve­ne­maa­le sattuda, ehkki Kesk-Rootsist itta sõudes jõutakse ennem Haap­sa­lu kanti, kust oli pärit ka Lindgreni raamatute il­lustreerija Ilon Wik­land – kuid võibolla oli temagi Samarini paradigma võidulepääsuga moondunud venelannaks?). Omaette teema on Estland aastatel 1941–44, Ostlan­diks nimetatud rii­gi­komissariaadi koosseisus. Ning “Idavalli”-teemalise propaganda jää­nuk­­nähtu­sed tänases Eesti mõt­le­mises. Et need on täiesti olemas, näitab Pär­nus­se püstitatud mälestussammas Euroopa vabaduse eest võidelnud leegionäridele.

Põnev teema oleks analüüsida väljastpoolt peale surutud tähtpäevade retseptsiooni eesti avalikku­ses. On tähistatud Romanovite dü­nastia sünnipäeva, siis oktoobrire­volutsiooni aastapäeva, siis meenutati rõõmus füüreri hällipäeva, siis toodi tagasi punane oktoober ning lisati sama tähenduslik 9. mai või­dupüha, nüüd on kerkinud päeva­korda leinaline holokaustipäev. Ka see on geopoliitiline mõõde, kui ühe rahva kalendrisse ilmuvad täht­päevad, millega see rahvas ei tunne end olevat sisemiselt seotud. Kui tulla alguses mainitud maailma geo­poliitilise jaotuse juurde, siis on 20.–21. sajandi Eesti tähtpäevade ka­lendris impulsid järgmistest piir­kondadest: Heartland (Vene impee­rium), Heartland (NSVL), Rimland (Saksa Reich), Word Island (Amee­rika Ühendrii­gid). Nende geopolii­ti­liste koha­mää­ruste järgi võib öelda, kes meil siin parasjagu asju korraldab ning vaimset eeskuju annab.