Eestlane ja põhjamaalane

Minu abikaasa sõitis keset pühapäeva Finnairiga Helsingisse ja sealt Peterburi, et enne streiki kohale jõuda. Ei tea, kas Venemaalt enam tagasi pääsebki. Kolleegid maalivad pilti lennujaamadesse lõksu jäänud reisijatest. Et kuidas segaduses inimesi tundideks täistuubitud ootesaalides seagripp möllab ja niidab. Hetke seisuga on Finnair tühistanud 400 lendu. Kujutlen, et kui eesti piloodid kaaskodanike elu sellisel äreval hetkel segi keeraks ja ühiskonna rahakotist oma tööseisakuga iga päev miljonite viis aadrit laseksid, tõuseks üldrahvalik ulgumine ja hammaste kiristamine taevani. 

Aga soomlased taluvad oma plaanide korstnasse lendamist stoiliselt nagu sügistormi, see on force majeure, soome tööinimese tahe, selle vastu ei saa. Soome streigijuht selgitab rahulikult, et nad ei kavatse võõrtööjõu palkamist ja omade koondamist taluda. Bussijuhid on Soomes niikuinii juba enamasti eestlased.

Põhjamaalane hoiab oma. “Meie inimestel 200aastane demokraatia kogemus, seetõttu peab nende koondamisega olema äärmiselt ettevaatlik,” selgitas mulle hiljuti üks rootslane. “See teeb neile väga haiget.”

Meil siin, eestlastel, on õhuke demokraatia kogemus ja paks nahk. Kes töö kaotab, on üks neistsinastest – sajast tuhandest töötust, kelle häält me ometi meedias ei kuule. Ei kuule nende lugusid, nende valu, nende tulevikuplaane. Koondatu on ülearune inimene, kes elab tagahoovis Villa Hortensias. Aga pea see 200 aastat täis ei saa ja siis saavad ka meist põhjamaalased.