Eestlane Nietzsche

Tartu ülikooli kirjanduse magistrand Janek Kraavi seletab Jaan Unduski näidendit “Goodbye, Vienna” ja seda, mis meil Nietzschega asja.

Märtsis-aprillis, aasta traagilisemal ja julmemal ajal, toimusid Tartu Teatrilaboris Jaan Unduski näidendi “Goodbye, Vienna” (Vikerkaar 1999 nr 8/9) analüüsimisele pühendatud seminarid. Selle 90ndate ühe võimsama kirjandusteose paralleelpealkiri on “Gertrud”, mis viitab näidendi naispeategelasele ning klassikalises kirjandustraditsioonis on sel juhul tavapäraselt tegemist armastuslooga. Praktilise tegevusanalüüsi käigus räägitigi peamiselt moodsa romansi võimalikkusest tolles vanas keisrilinnas. Järgnevalt lühikokkuvõte sellest, mis suhestub peamiselt Unduski loo teise peategelase, Adolf Nietzschega.

Enamasti seostub Adolfiga koheselt Hitler. Oma rassifilosoofia toetuseks kohandab too hull retoorik tõepoolest Nietzsche metafüüsikat, aga teeb seda täielikult konteksti eirates ja Nietzsche terviklikku mõtlemist lõhkudes. Ja lihtsa ning silmiplõksutava eurooplase jaoks osutub lõpuks süüdlaste otsimise tuhinas suureks natsionaalsotsialistiks ka Nietzsche. Veel pärast Teist maailmasõda võib Tartu antikvariaatidest saada Wehrmachti sõdurite võitlusvõime tõstmiseks trükitud hefte, mille sisuks olid tema aforismid.
Unduski näidendi Nietzsche on rahvuselt eestlane. Tema Eestisse tulekut saab mõtestada kolmeastmelisena. Kõigi kolme tuleku iseärasus on see, et N. on tegelikult jäänud tulemata, ta ei ole kohale jõudnud.
1870. aastate algusest pärineb kuulujutt, mis räägib sellest, et verinoort ja novaatorlike ideedega õpetlast on professoriks kutsunud ka tollane Tartu ülikool. Mingit kirjalikku tõestust sellele ei leidu ja väga hea, et ei leidu. Mis oleks
meie rahvaga juhtunud siis, kui Nietzsche metafüüsika oleks välja töötatud Tartus ja trükitud vaba vaimu sallivate baltisaksa aadlike poolt?
Kui 20. sajand vahetab välja 19. sajandi, üritab Nietzsche teist korda Eestisse tulla. Seekordne tulek toimub esimeste eestikeelsete tõlkekatsetuste kaudu. Kogu selle maa edumeelsemate vaadetega haritlaskond, kogu Noor-Eesti vahmiil oli Nietzsche-vaimustuses. Teda lugesid, tõlkisid ja kommenteerisid Grenzstein, Tuglas, Semper ja paljud teised. Nietzsche saab ilukirjandusliku loomingu inspireerijaks ning kaudselt tollase eestlase vaimseks harijaks, Euroopasse aitajaks. Vastkristlane (1919), Nõnda kõneles Zarathustra (1932) ja Friido Toomuse kirjutatud biograafia teevad Nietzsche eesti mõtteloo üheks osaks. Aga ometi – nood nooreestlased lugesid Nietzschet mitte filosoofi, vaid mingit erilist sorti ilukirjanikuna, hullu ditürambimeistrina.
Nietzsche kolmas võimas mittetulek toimus 90ndatel. Zarathustra uustrükk ja Unduski Ecce Homo tõlge. Siia lisandub veel viimasena mainitud raamatu retseptsioon: seekord loetakse teda ülimalt leidlikult ja huvitavalt küll Derrida kaudu, küll Deleuze’i ja Guattari filosoofiat pidi. Lisaks ilmub mõni ilukirjanduslik biograafiline romaan. On kõikide väärtuste ümberpööramise aeg, dekonstruktsiooni ja autori surma järgne maskide maharebimise aeg.

Unduski näidendist saab selle puhangu tähelepanuta jäänud haripunkt. Aga järgigem selle jutu loogikat – ka Undusk viib oma tegelase Eestist eemale. Too eestlasest Nietzsche on oma päritolu suhtes kuidagi ebalev, talle peab seda pidevalt meelde tuletama. Kas ta ongi üldse siin kunagi olnud? Võiks ka nõnda küsida. Ta on sõnamängudesse varjunud Eesti, sest Nietzsche nimi sisaldab anagrammiliselt nii sõna eesti kui selle saksakeelse variandi estnische. Nietzsche on väliseestlane, kes justkui meie hulka kuuluks, aga oma naiivsuse ja veidra mõtlemisega ja hullusega meist ometi erineb.
Unduski kirjutamismeetod on äärmiselt pillav, kuigi draamavormi eripära paneb sellele raiskamisele omad piirid. Unduski pärisosa on ikka proosa, mis talub paljusust paremini. Teater nõuab enam elutarkust, mitte niivõrd tarkust. Goodbye, Vienna’s läheb üks persoon teiseks üle, üks filosoofia käändub poole peal järgmiseks, üks identiteet vahetab välja teise. Seda võib käsitleda paroodilise (post)modernistliku teosena, mis kõneleb võimalusest/võimatusest realiseerida Nietzsche filosoofiat, mida esitatakse erakorraliselt läbi kahe isiku: Gertrudi ja tema vastasmängija. Sekka poetatakse detaile filosoofi eluloost ja muud filosoofiat. Aimata võib klassikaliste Viini asukate Sigmund Freudi ja Ludwig Wittgensteini mõtlemisest tuttavat keelekasutust. Kogu see kultuurilooline tants toimub selle kunagise keisrilinna arhitektuuriliste tippsaavutuste taustal.
Selle tõlgendusmooduse puhul võime rääkida loost kui Nietzsche anakronistlikust sisekõnest. Ta on keegi teine, ta on kuskil mujal, tema kuju hõlmab hulgaliselt eri ajastuid, intellektuaalseid kombeid. Nõndasamuti toimis Umberto Eco oma “Roosi nimes”, kui pani oma keskaja tegelased rääkima Wittgesteini ja Derrida lauseid. Ühe inimese elu, mis samal ajal on ka tema töö, on Unduski poolt sellisele taustale visandatud, draamaks ja dialoogiks tehtud.

Nietzsche esitab oma teostes uut ja väärikamat mõtlemis- ja käitumismoodust. Inimese olemasolu metafüüsiline põhjendus seisneb võimutahtes. Sellel tugeval alusel peaks inimene olema võimeline vastu võtma igavese taastuleku idee. Elada oma elu nii, nagu sa elasid oma kõige võimsamal hetkel – see tähendabki igaviku peegeldumist hetkes, igaviku hetke surumist. Nii üllatav kui see ka pole, on tegemist praktilise filosoofiaga, aga nõnda on inimesel seda raske, võib-olla võimatugi vastu võtta. Sellepärast esitabki Nietzsche on metafüüsika metafoorsena.
Goodbye, Vienna’s esindab peategelaste paar päris-Nietzsche loomuse kaht külge: Üks on see, mis ma ise olen, teine on mu kirjatööd. Gertrud on kirjalik Nietzsche, kes räuskab, riidleb ja mugandumist otsesõnaliselt kritiseerib. Adolf on kuju, milles emotsionaalsus ja energilisus oma piirjooned saab. Gertrud on dionüüsoslik protsess iseenesest, määramatus, ohjeldamatus ja muutumine on tema keskmised nimed. “Balti vaim on julm ja tundlik,” ütleb Unduski tegelane. Gertrud on päike ja vihm, mis muudavad viljakaks maa; ta on kuu mõlemad pooled.

Ikka ja jälle pöördutakse tagasi samasse silmapilku, sest Nietzsche ajakäsitlus on ringiline, pidevalt korduv. Lõpp pole mingi lahendus, kõik jääb kestma. See kordumise tunne saadab vähemalt mind ka Unduski näidendi lugemise ajal – stseenid korduvad, erinevaid probleeme sõnastatakse kogu aeg ühe mudeli järgi. Fiosoofia seostub vägagi efektselt näitemängus oleva romansiga, armastuslooga. Psühholoogiline tasand muutub tänu kultuuriloolistele märkidele ja viidetele tihedamaks.
Tõde on kõver, otse lendav nool vaid vibu ja laskja kokkulepe. Seda, kui palju on Unduski näitemängus päris-Nietzsche filosoofiat ja kui palju imaginaarset metafüüsikat, pole võimatu välja selgitada. Vahel, mõnel jõudetunnil, tuleb pöörduda tolle eripärase eestlase enese teoste poole. Talle vastu tulla. Et võiks öelda – mina, Nietzsche.

Friedrich Nietzshe
(1844–1900), saksa filosoof, 1869–78 Baseli ülikooli filosoofiaprofessor, a-st 1889 vaimuhaige. Tema filosoofia keskseks mõisteks kujunes elu kui reaalsus, mis ühendab sotsiaalse ja bioloogilise maailma ning mõistusele vastanduva tahte. Mõistes inimese olemust bioloogiliselt, tegi N. katse” kõiki väärtusi umber hinnata” nihilismi seisukohalt ja arvustas hävitavalt valitsevat kultuuri, moraali ja kristlikku religiooni. N. õpetus oli otseselt suunatud pahempoolsuse ja sotsialismi vastu. (ENE).

Jaan Undusk
“Goodbye, Vienna!”
Lavastaja Tõnu Lensment.
Kunstnik Silver Vahtre.
Valguskunstnik Airi Eras.
Muusikaline kujundaja Toomas Lunge.
Projektijuht Andres Keil.
Lavastuse näitlejakoosseis: Gertrud – Merle Palmiste, Nietzsche – Tõnu Oja, Middendorf – Peeter Volkonski, Keyserling – Evald Aavik, Gerda – Merle Jääger.
Selle lavastuse ellukutsumisega tahab Tartu Teatrilabor olla initsiaatoriks lavastaja Tõnu Lensmendi ja näidendi autori Jaan Unduski koostööle Tartu ülikooli teatriteaduse üliõpilaste ja tegutsevate noorema generatsiooni teatrikriitikute-teadlastega. Lavastusprotsess käivitus käesoleva aasta märtsis seminaride, arutelude, lahtiste lugemisproovide vms vormis.
Etendamispaigaks on valitud Tartu Ülikooli Ajaloo Muuseum Toomemäel, kus eri stseenide mängimiseks saab kasutada erinevaid ruume (trepikoda, nn valge saal, konverentsisaal, pööning, Morgensterni saal).
Esietendus 20. augustil kell 20.00