Eestlase kehastumine

Eestlusel on ikka olnud mingi idee. Eesti elulugusid analüüsides leiab selle kuu Akadeemias Tiina Kirss, et iseseisvuspäevil kujunenud noortele oli omane kindel kogukondlik väärtusvõrgustik, mis põhines suurtalude ühisel töökogemusel, looduse- ja koduarmastusel ning rahvuslikul kasvatusel.

Viimaste aastakümnete kaalukaim rahvusluse tootja Jaan Kross lisab sellelle eestluskuvandile linlikku ja rahvusvahelistki tooni, rõhutades ometi kindlat moraal­set aluspõhja. Krossi eestlase au on siiski pigem härras­mehe au kui talupoja au. Koos tolle auga on Kross üha kujutanud ja läbi elanud eestluse traumat – oma riigi, rahvusele loomuliku koha ja viisipärase elu kaotust. Just see trauma – isegi oma peagi ilmuvas postuumses mälestusköites ei saa ta leppida Churchilliga, kes meid ära andis – on olnud suuresti meie tänast vabariiki konstitueeriv jõud.

Teine tähtsaim taasleitud riikluse ideoloog Lennart Meri armastas kõnelda metafooridega. Metafoor on kõnekujund, mis aitab mõtlemisel kaasas käia muutuva maailmaga. Lennart Meri metafoorid üritavad eestluse minevikku ja olevikku – vahel nõudlikult, vahel pateetiliselt – seostada Euroopa tänapäevaga. Endale on ta jätnud šamaani rolli, kes reisib mineviku ja tänapäeva vahel. Kord pildistas Nikoniga neo­liitilisi tšuktši tööriistu, teinekord ehitas Wehrmachti raadiolampidest endale vastuvõtja, et kuulata vaba maailma hääli. Meie kelladel jääb aega aina vähemaks, kuulutas ta hoiatavalt ja lisas sinna juurde tolleltsamalt Churchillilt laenatud käsusõna higist, verest ja pisaratest. Meri meetod oli meie asja ajamisel – maailmas, aga ka siseriiklikult – väga produktiivne.

Kui presidentidest kõnelda, siis omal moel on ideemees, rahvuse säilitaja ka Arnold Rüütel, kui pidada silmas, millest kõigest on ta stoilisel moel läbi tulnud, alati valmis veel “üht mõtet siia juurde lisama”. Tema rahvusteadlasest abikaasale on Oskar Looritsa ja teiste ideoloogide rahvuskehandi vaimu otsingud kahtlemata tuttavad.

Mitmekülgsete intellektuaalsete huvidega Toomas Hendrik Ilves on vähemasti poliitilise kolumnistina Lennart Meri mantlipärija. Erinevalt Krossist ja Merist polnud tema Eesti-kogemus aga traumaatiline, vaid imetlev – tema enda sõnul “disneylik interpreteering vendade Grimmide loodud muinasjutumaast”. Muidugi on tänaseks aeg teinud korrektiive ja tegelikkust arvestades on Ilves jätkanud rahvuskehandi väärtuste ja visioonide välja pakkumist. Loodetavasti esitab ta vabariigi aastapäeval hea essee.

Muide, Ilvese varasemaks eelkäijaks võiks pidada ka “põhjamaist vaimsust” otsinud Juhan Luigat, kelle tegevust kirjeldab Kirss kui “strateegilist essentsialismi”. Ilves on üritanud ju ka meid siduda Põhjamaadega (“jõulumaadega”), sest Baltimaade ühendus on ideoloogiliselt, poliitiliselt ja sõjaliselt nõrk ning selleks ta jääb. Ilvese essentsialism on silmapaistvalt strateegiline, et mitte öelda taktikaline.

Niisiis on kogu meie iseseisvusaja püüdnud nii presidendid kui ka intellektuaalid otsida meie rahvuskehandi vaimu ja sõnastada selle väärtusi. Nüüd, vabariigi 90. aastapäeval paistab mulle ometi, et vaimu aeg hakkab läbi saama ja keha võtab oma. Olukorras, kus meie luuleraamatute trükiarvud on kuhtunud nii pisikeseks, et neid ei jätku enam raamatukogudelegi – kui need peaksid osta tahtma –, valmib igal aastal aina uusi veekeskusi. Meie väike armas Eesti on neid täis nagu pidulaud viinapudeleid – isamaa nagu & auml;ke.

Emakeelse Playboy ilmumist tervitati nagu kunagi Jakobsoni “Kolme isamaakõnet” ning viimases hädas peavad luuletajad, sealhulgas täitsa korralikud inimesed nagu vaimuvirk Paul-Eerik Rummo ja tundetiine Doris Kareva, seal oma värsse ilmutama. (Lapsepõlves lugesin leherubriigist “Tulevikuta ühiskonna džunglites”, et Ameerikas peavad luuletajad ära elamiseks saatma pornoajakirjadele postkaartidel luuletusi. Pidasin seda alati tobedaks väljamõeldiseks, aga nüüd tean, et see on tõsi!) Piisab vaid silmad avada, kui igal pool märkad keha ülemvõimu – solaariume, massaaže, hoolitsusi, trimmimisi, dieete, kaalujälgimist ja kepikõndi. Millal läks pensionile viimane sisekujundaja, kes julges eramusse raamaturiiulid projekteerida?

Millal öeldi teile viimati, et te võiksite vaimsem olla? Ei, räägitakse ainult sellest, kui hea või halb te välja näete.

Pöördugem korraks tagasi perekond Ilveste juurde. Mida on president Ilves viimase aasta jooksul teinud? Ta on pidanud ülepäeviti kõne (katsuge, kui kerge on ülepäeviti kolumn kirjutada), aga rahvahulgad ei tea sellest midagi. Seevastu valitses Evelin Ilvese kilode ja nende kadumise ümber žurnalistlik hüsteeria, mis lõppes eufoorilise katarsisega: kui ilus ta nüüd on! Evelini kümme kaotatud kilo on enam kui Toomase sada head mõtet. Presidendiproua ideaaliks kehastunud keha kõrval on presidendikõned tühi töö ja vaimunärimine.

Häda on õigupoolest selles, et läinud aastal tungis kehakultus ka tänavale. Ma pean silmas ­pronksiööde lööminguid, pärast mida arvati, et venelaste lähendamiseks eesti vaimule tuleks luua venekeelne ­telekanal. Tänaseks on see vaimset pingutust nõudnud idee asendatud küll erivahendite senisest avarama pruukimise seaduseelnõuga. Jalarauad on säherduse vaimse probleemi nagu integratsioon silmapaistvalt kehaline lahendus. Kas on juhus, et kõhklevateks intelligentideks osutunud ühiskonnateadlaste ridu tugevdati äsja võitluskunste harrastava Meelis Laoga?

Ma pean silmas ka eelmises Ekspressis esitatud kuritegevuse ülevaadet, mis kinnitab, et sagenenud on peksmised ja täiesti mõttetud lõhkumised. Kehaline vägivald on võtnud ohtlikud mõõtmed.

Rahvuskehandi kehastumisel ole enam üksnes edevuse, vaid ka vägivalla mõõde. Kas lepime jõu paradigmaga või on vaimul midagi vastu panna?