Foto: Marit Kuusk

Kaua sa Ameerikas juba elad ja töötad?

Olen elanud USAs kaksteist aastat, kümme viimast New Yorgis. Esialgu tulin siia peale ülikooli, vahelduse mõttes, polnud valmis veel oravarattasse astuma.

Kas suundusidki sinna just tööle? Muusikat tegema.

Elasin esialgu Floridas, tegin siis juba biite, niisama, hobi korras. Päris teadlik karjäärivalik sai produtseerimisest aastal 2007, kui astusin IARsse (Institute of Audio Research NY) helitehnikat ja produtseerimist õppima.

Sealt edasi asusin tööle Alto Music pro audio showroom / stuudios, kus tegelesin helitehnika müügi ja igasuguse analoog- ja digitaaltehnika demonstreerimisega klientidele. Õppisin töö käigus, kuidas stuudioid kokku panna ja installeerida, mis millega töötab, mis kaablid kuhu käivad, tinutamine sai hästi selgeks.

Õhtuti jäin alati stuudiosse oma biitide kallal nokitsema, hakkasin mingil hetkel ka artiste salvestama ja miksimine oli kogu aeg ikka lahutamatu osa sellest mussi tegemisest.

Hiljem sain mõneks ajaks selle stuudio mänedžeriks, siis aga otsustasin hakata kodust töötama, kuna muusika tegemine võttis juba suure osa ajast, tulid igasugused reisimised jne. Täna müün veel poole kohaga tehnikat (läpparist kodust), neile klientidele, kes alles on jäänud, aga suuremalt osalt olen fokuseeritud heliloomisele ja produtseerimisele.

Kas sa elad biitide tegemisest ja müümisest hetkel juba ära?

Mussist jah, aga minu puhul on see sissetulek kombo eri allikatest. Kuna ma pole ainult n-ö beatmaker, siis viimase kahe aasta jooksul on hästi sisse toonud kompositsioonide tegemine teistele produtsentidele (ehk soundkits; minu omad on üleval sellistel saitidel nagu Maschinemasters, Native Instrument, saidil Sounds.com jne).

Teine hea sissetulek on licensing – muss telesse, filmi, korporatsioonidele. (Eestis on see autorikaitse värk väga nadi, vabalt kasutatakse suurte artistide loomingut reklaamides, kuna seadus on lõtv ja kontroll peaaegu olematu. USAs on see asi üsna karmistunud, kasutamisõigused on reglementeeritud ja tänu sellele on licensing paljude heliloojate peamine sissetulek.)

Tele ja korporatsioonide jaoks teen biite ja teisi žanreid pooleks ehk et suht seinast seina asju teen – krimisarja ambient-taustast boom-bap hiphopini.

Ka helitehnika müügitöö on tänaseks põimunud minu enda brändiga, teen tarkvarafirmadele promo-lugusid ja annan tööklasse jne. Vahel miksin ka teistele ja mängin sämpleid ümber.

Kes on sinu biitidele lugusid teinud? On neid ka ilmunud?

Kui kõik hästi läheb, siis peaks mul üks tulema välja Yelawolfi uuel albumil, paperwork on tehtud, aga ega enne kunagi ei tea, kui album füüsiliselt käes on, neid playlist’e muudetakse viimase minutini.

Tegelikult töötasin kolme looga selle albumi jaoks (kaasprodutseerisin produtsent WLPWRiga), aga üks nendest peaks hetkeseisuga albumile jõudma.

Mõned lood on veel „in the pipeline“, aga ei hakka ära sõnuma. Seni on vast tuntumad artistid olnud Fred the Godson, Skye Morales, Tito Montana, Kris Kasanova jne.

Ja kes on televisioonist, korporatsioonidest sinu tähtsamad kliendid?

Korporatsioonidest on suuremad Airbnb, kellele ma komponeerisin kaks tundi originaalmuusikat nende Pariisi konverentsi taustaks aastal 2015 ja LA konverentsi taustaks aastal 2016, ning organisatsioon Planned Parenthood, kellele tegin kaks tundi muusikat kampaania „I Defy“ tarbeks. Selle käigus tegin koostööd ka näiteks Grammyle nomineeritud artisti Rapsodyga, kes freestyle’is minu biitidele selle kampaania live-filmimisel.

Teles on olnud minu muusikat MTVs, BETs, NBCs, HBOs, ABCs, Bravos, National Geographicus, Nickolodeonis ja paljudes teistes kanalites.

Kas oled äkki olnud vastamisi olukorraga, kus keegi on varastanud su biite?

Oeh, see on pikk jutt… Lühidalt – jah, ikka, erinevaid varguseid on olnud.

Kui me räägime artistidest, kes pännavad online’is ja annavad välja autoriseerimata lugusid, siis neid on olnud lõdvalt. Isegi nii nahaalselt, et Instagramist on ripitud 30 sekundit heli ja siis freestyle peale ja oma Instagrami üles. Üks tegelane rippis SoundCloudist ja saatis mulle oma räpiga tagasi ja küsis tagasisidet ka veel. Sellepärast võtsin kogu SoundCloudi kataloogi maha ja saadan küsijatele ainult privaatlingi.

Ma ei tea, kui hästi see Eestis reglementeeritud on, aga USAs tuleb ikka paperwork korralikult ära teha. Tihti arvatakse, et oo, ma võtan SoundCloudist või Soundclikist, maksan 30 taala ja lugu on minu (see 30dollarine hind on veel omaette pikk jutt)!

Isegi kui tegemist on liisitud biidiga (ehk ostjal pole eksklusiivõigusi ja võib olla 100 räpparit veel, kes seda biiti kasutada võivad), tuleb ikka autorikaitses see lugu ära regada ja biidi autor(ite)le kuulub endiselt 50% loost, ja kui lool pole kirjastajat, siis ka 50% publishing’ust. Et kui seda lugu näiteks raadios ja nüüd ka YouTube’is mängitakse, siis biidi tegijale peab tiksuma 50% esitamistasudest.

Kui artist pole lugu korralikult reganud või on biidi autori välja jätnud, siis on see ka sisuliselt vargus, kas tahtlik või tahtmatu, ja seda on mul ka juhtunud.

Paljud uued artistid ei saa aru, et see 20–20 000 dollarit raha, mis loo eest heliloojale / biidi tegijale makstakse, on ainult n-ö kasutustasu – eksklusiivõiguse puhul garantii, et „biidimeister“ seda kellelegi teisele kasutada ei anna – ja kui artisti ja biiditegija vahel edasisi lepinguid ei tehta, siis by default omab biidi tegija ikkagi poolt lugu.

Suurema kaliibriga artistide ja produtsentide hulgas on vargused nats peenemad, kuna neil on plaadifirmad ja legaalosakonnad. Kui keegi nende artisti/produtsendi kohtusse kaebab, siis on raha, mida võtta, versus „kodukandi“ räppar, kellelt pole midagi võtta.
Selles sfääris tehakse palju „reverse engineeringut“ ehk nimega produtsent rekonstrueerib kellegi teise biidi suht sarnaselt ümber või kasutab sama sämplit. See on väga popp lüke, kus kuulsad produtsendid viksivad vähem kuulsate produjate tööd või annavad neile nominaalse prossa loost, kuigi väiksem tegija tegi terve biidi.

Ei taha nimetada nimesid, aga ma tean hästi palju selliseid juhtumeid ja endal ka on juhtunud selliseid asju.

Ka seda juhtub, et koostöös mängitakse sinu osa lihtsalt üle ja sind jäetakse „split sheetilt“ välja. Mõned, kellele oled pikalt alt üles vaadanud industris, teevad sellist jama. Omavahel öeldes on see mulle hästi suur õppetund olnud, küllalt cut-throat ja ettearvamatu on see äri, umbes iga ühe õnnestumise kohta on kümme feili ja enamasti ei olene need sinust, külma närvi ja paksu nahka olen hakanud treenima.

Otsene vargus leibeli all oleva artisti või produtsendi poolt oleks isegi tervitatav – kui sul on kõik lood ilusti copyright’i all ja hea lawyer võtta, siis andku tuld.

Sa osaled päris sageli biitide tegemise võistlustel. Kus, ja mis need on?

Alustasin 2014. aastal biitide tegemise võistlustega, sest otsisin paremat võimalust oma mussi laiemalt promoda.

Ja teiseks, väga ausalt öeldes, tahtsin üksi võistelda, sest seni olin tihti meestega koos tiimi teinud ja varju jäänud. Mitte et mul midagi meestega töötamise vastu oleks, aga lihtsalt see nais-mees-dünaamika muusikaäris on kahjuks vildakas. Alguses eriti ikka kätt ei surutud ja minu kohta küsiti meeskolleegide käest, nagu ma oleksin nähtamatu, kuigi olin panustanud 50% tööst ja seisin sealsamas kõrval. Need nüansid viskasid üle.

Kokku olen teinud vast kuus-seitse võistlust Nykis, LAs ja Atlantas, võitsin kaks korda NYs ja Atlantas, LAs tulin teiseks ja 2015 olin USAs üleriigilisel võistlusel kolmas saja produja hulgas, see viimane just avas hästi palju uksi.

Mis neil võistlustel auhindadeks on?

Auhindadeks ikka tavaline audio mudru, tarkvara igasugust, kõrvaklapid, drum machine, keyboard’id, ROLI asjad, mikrid jne.

Aga peamine nendel võistlustel on ikkagi kontaktid, näiteks sellel üleriigilisel olid žüriis minu enda suured iidolid – DJ Hi-tek, Bink! ja ka Major Seven, S1, Mark Byrd jne, kellega mul sealt suhted algasid.

NY võistlusel oli näiteks saalis Sway, kes kutsus mind hiljem oma saatesse „Sway in the Morning“ biite mängima. Mäletan Swayd Eesti aegadest, kui ta veel MTVs muusikauudiseid tegi, ma ei teinud veel mussigi sel ajal vist. Ja nüüd ta siis intervjueerib mind siin üle laua! See oli hästi ere ja sürr kogemus.

Kuidas sa oma biitide stiili ise kirjeldaksid? Mis on sinu eripära?

Ma arvan, meloodilisus on minu nišš. Mulle hästi meeldib, kui loos on mingi catchy meloodiline nüanss, mis jääb kummitama.

Ma enam palju sämpleid ei kasuta, vahel ikka, aga enamasti teen ise kompositsioone, hakin need sämpliteks ja mängin kokku tagasi või möllan royalty free loop’idega – manipuleerin, hakin neid ja mängin üle. Veel meeldib mulle kasutada vokaali sämpleid vanadest sessioonidest.

Telemuss on hästi mitmekesine. Mõnikord saad meili – et on vaja à la Katy Perry lugu, teinekord on vaja klassikalist orkestratsiooni. Siis õpid alati midagi uut – mõne tehnilise triki, mõne uue plugina –, mida saab hiljem oma loomingus kasutada. Kui Skrillex oli popp mõned aastad tagasi ja kõik otsisid dubstep’i-laadseid instrumentaale, siis õppisin YouTube’is, kuidas nullist Skrillexi sündi saunde teha. Mitu aastat pole enam vaja läinud…

Ma arvan, et eri žanrite fusioon on mind hästi palju aidanud.