Eestlaste gaasitoru vonkleb ja võngub

Veneetsia Giardini pargis kulgeb arhitektuuribiennaali soliidsete ehitiste vahel lõbusalt kollane gaasitorujupp, ulatudes Saksa paviljoni uksest Vene paviljoni ukseni. Näib, et noortel Eesti arhitektidel õnnestus tabada soliidset arhitektuuribiennaali südamesse, väidavad Laila Põdra ja Anneliis Aunapuu.

See kollaseks värvitud kunstiteos on ühest küljest monumentaal­skulptuur, teisest arhitektuur, kolmandast manifest ja visualiseerib seega edukalt biennaali seekordset lipukirja. Nord Streamist inspireeritud instal­latsioon haakub biennaali teemaga ülihästi, ning selle kohaspetsiifiline iseloom mängib kätte asukoha, mille sarnast on võimatu leida riigil, kellel ei ole Veneetsias oma paviljoni.

Niisiis kulgeb näitusepaviljonide vahel gaasijuhtme Nord Stream sümbol –autentsetest toruelementidest 63 meetri pikkune ja 15 tonni kaaluv skulpturaal­ne vorm, mis näib otsekui kosmosest maandunud. Ühtaegu tööstuskeskkonda ja futufilmi meenutav objekt sündis arhitektuuribüroo Salto visioonist, autoriteks arhitektid Maarja Kask ja Ralf Lõoke ning kunstnik Neeme Külm.

Esmapilgul edeva vallatusena näiv ettevõtmine on tegelikult ­keskkondlikke ja ökoloogilisi küsimusi tõstatav ­vägagi sügavmõtteline taies, monumentaalne ja selge, ometi mitmetähenduslik ja ­ökopoliitiliselt polüfooniline.

Projekti realiseerumisele aitas tohutult kaasa üldkuraatori Aaron Betsky tugev toetus, kuid tagasivaates tuleb tunnistada ka biennaali ja ümbritsevate paviljonide vastutulelikkust, et nii probleemne ja keerukas installatsioon nii lühikese ettevalmistusajaga teoks sai. Suure töö tegi ära ka projekti kohalik kuraator, ajakirja Ehituskunst peatoimetaja Ingrid Ruudi.

Teostamise eest mõistagi tänud ka Scanweldile, kelle hämmeldunud lukksepad ja keevitajad torusid hoopis teistsugusesse konteksti paigaldama harjunud, ja asendamatule kohalikule abilisele Andrea Zausale, kes kogu biennaali meeskonna ja korralduse pisiasjadega sina peal.

Biennaali kuraator toru avamas

Eesti gaasitoruinstallatsioon avati 12. septembri pärastlõunal just täpselt enne kurjakuulutavat müristamist ja äikesevihma. Üritust austas oma kohalolekuga ka biennaali kuraator Aaron Betsky.

Pole just tavaline, et biennaali kunstiline juht käib rahvuspaviljone ja -ekspositsioone avamas. Selle au põhjus selgus õige pea tema ülipositiivsest kõnest. Oma kõnes selgitas ta, miks “Gaasitoru” rajamine läks läbi raskuste: “Viibime praegu Veneetsia ajaloolises pargis La Giardinis, mis on väga range kaitse all. Samas oleme ka suure maailma mikrokosmoses, kus kõik maailma piirid ja ajalood saavad kokku. Need kaks aspekti muutsid selle paviljoni realiseerumise eriti keeruliseks.

Mina pean seda projekti paviljoniks. Hoolimata kõigest suutis fantastiline Eesti meeskond selle paviljoni püstitada ja veel imelühikese ajaga. Olin projekti poolt alates hetkest, mil sellest kuulsin. Projekti edu on minu jaoks oluline kahel põhjusel.

Esiteks toob see peidetu nähtavale – avab avaliku diskussiooni teemal, mis on meie ühiskonna ja majanduselu aluseks, kuid mida me tunnistada ei taha. Minu sügava veendumuse kohaselt peaksid arhitektuur ja urbanism seda tegema. Teie ees on tükk infra­struktuuri, millele on antud monumentaal­ne vorm.

Teiseks on see objekt ilus, lausa võluv arhitektuuriteos. Tõeliselt uhke on näha seda siugjat vormi siin kaunis aias. Tal on õige suurus, värv ja orientatsioon. Seega tänan kogu südamest selle imekauni paviljoni eest ja soovin teile edu siin järgnevatel kuudel.”

Arhitektuur – uks poliitikasse

Pärast Aaron Betskyt esines sõnavõtuga Riigikogu keskkonnakomisjoni nimel Mark Soosaar, kes rõhutas gaasitoru keskkonnaohtlikke aspekte ning kutsus kunstnikke ja arhitekte üles jätkama aktiivsust päevapoliitilistes diskussioonides ning säilitama kriitilist meelt.

Kuraator Ingrid Ruudi võttis oma sõnavõtu kokku järgmiselt: “Kuigi esmaselt inspireeritud meid kõige lähemalt puudutavast Nord Streamist, on installatsioon suurepärane tänapäeva ühiskonnakorralduse metafoor, kus infra­struktuur – eelkõige gaasi- ja naftajuhtmed – on muutunud võimu ülalhoidmise ja teostamise vahendiks.

Infrastruktuuriprojektide ruumiline haare on suur ja mõjuv, kuid olulisem on nende sisuline tähendus teatud lahenduste võimaldajana ja teiste valikute välistajana.

Ometi ollakse infrastruktuuri ühiskondlik-kultuuriliste tähenduste suhtes sageli löödud “praktilisuse pimedusega”. Gaasitoru installatsioon – ilus ja ülbe objekt – toob need teemad käega­katsutavalt, illusioonidest vabastavalt ligi. Arhitektuur on poliitika, manifesteeris ka seekordse biennaali suveniirisärk.”

Installatsiooni juurde käib sisu­tihe kataloog

Projekti mitmetähenduslikkust aitab suuresti selgitada ajaleht/kataloog. Kataloogile ajalehevormi andmine viitab projekti päevakajalisusele ja selle olulisusele selgitava materjalina.

Erinevate autorite, kelleks on Sam Jacob, Marek Strandberg, Anders Härm, Andrei Hvostov, Jane Rendell, Dirk von Ameln, kirjutised on eri vaatenurkadest ajendatud põhjalikud mõttearendused, mida soovitan soojalt lugeda (http://biennaal.arhliit.ee). Kuid Londonis tegutseva arhitekti ja arhitektuurikriitiku Sam Jacob’i artikkel “Ceci n’est pas une pipe: infrastruktuur kui arhitektuuri alateadvus” võtab vast arhitekti seisukohalt kõige tabavamalt kokku gaasitoru projekti olemuse. Ta väidab, et infrastruktuur pole kunagi neutraalne ega apoliitiline.

Nii pole näiteks maanteed lihtsalt liikumise võimaldajad, vaid “poliitilised seisukohavõtud üksikisiku ja ühiskonna suhte kohta, väljendades tähtsuse hierarhiaid ning mõjutades käitumisviise ja suhestumisvõimalusi maastikuga.” Tavaliselt nähakse infrastruktuuri pelgalt “heasoovliku ja passiivse kanalina, mille kaudu liigub informatsioon, kaubad, jäätmed või ükskõik mis muu.”  Sama käib ju ka arhitektuuri kohta, nagu ilmekalt sõnastab Sam Jacob: “Kaasaegne arhitektuur on nagu jäämägi. Seal all on tehnikast ja kultuurist koosnev karkass, mis annab arhitektuurile kuju. Kuid järjest raskem on aru saada, kus lõpeb üks ja algab teine.”

Pressi tähelepanu keskmes

Mõistagi andis gaasitoru projekt rohket kõneainet paljudele kohalviibijatele. Projekti autoritel tuli kommentaare anda mitmele tele- ja raadiojaamale ning ajakirjanikele eri väljaannetest.

Nüüdseks, kui avamisest on möödunud paar nädalat, on pressis olnud mitmeid vastukajasid.

International Herald Tribune (17.9.2008) alustab biennaalikajastust Eesti projekti tutvustamisega, kus kirjutatakse, et selleaastasel arhitektuuribiennaalil on pealava hõivanud erkkollane gaasitoru.

Projekti lühi­kirjelduse järel möönab ­Roderick Conway Morris, et Eesti ekspositsioon tõstab ilmekalt esile energiateema üldiselt, mis saab ilmselt tuleviku arhitektuuri arengusuundumuste suurimaks mõjutajaks.

Võrguväljaandes The Architects’ Journal jagab Christine Murray soovitusi biennaalikülastajatele.

Kümne projekti nimekirjas on teisena soovitatud tutvuda biennaali lemmiku, eestlaste gaasi­toruinstallatsiooniga.

Veneetsia 11. arhitektuuribiennaal 13.9–23.11.2008

Tegu on kõige ulatuslikuma ja tähtsama arhitektuurisündmusega maailmas. Tänavu on teemaks “Arhitektuur – midagi enamat kui ehitised”.

Biennaali kuraator, Cincinnati Kunstimuuseumi direktor, tunnustatud arhitektuuriajaloolane ja -kriitik Aaron Betsky selgitab teemat järgmiselt: “Arhitektuur ei ole ainult ehitamine. Arhitektuur peab ulatuma kaugemale kui majad, majadest üksi ei piisa. Arhitektuur paigutab meid maailma moel, mida ükski teine kunst ei võimalda. Arhitektuur suudab meile anda reaalsuses kodutunde. Ta loob ja vormib kõige hinnalisemat fenomeni moodsas maailmas – ruumi. Arhitektuur tõstatab küsimusi, mille vastused ei peitu pelgalt valminud majades.”

Selline arhitektuuri teoreetilist ja visionäärset poolt hõlmav lai teemapüstitus kutsus üles esitlema installatsioone, manifeste, eksperimente ja utoopilisi visioone. Aaron Betsky kureeritud biennaali erinäitused täidavad seda eesmärki, eksperimenteerides vormidega, mis uuendavad ja rikastavad arhitektuuri ning meid ümbritsevat ruumi.

Biennaalil on väljas 56 rahvusekspositsiooni Giardini pargis asuvates paviljonides, Arsenale Artiglierie näitusepindadel ja paljudes teistes kohtades üle kogu Veneetsia. Itaalia paviljonis on vaatajal võimalus tutvuda 55 büroo ruumieksperimentidega.

Arsenale vanas laevatehasehoones on väljas installatsioonid maailma tunnustatud arhitektidelt ja büroodelt: Asymptote, Coop Himmelb(l)au, Diller Scofidio+Renfro, Droog Design+Kesselkramer, Vicente Guallart, Frank O. Gehry, Zaha Hadid, Ante Liu, Greg Lynn, M-A-D, Massimiliano Fuksas, MVRDV, UNStudio jt.

Erinevalt kureeritud erinäitustest käsitlevad rahvusekspositsioonid biennaali üldteemat veidi traditsioonilisemalt, mida aga ei saa öelda tänavuse Eesti ekspositsiooni kohta.

Arhitektuuribiennaali auhinnasaajad

;13. septembri pidulikul avatseremoonial jagati välja biennaali;auhinnad: Kuldlõvi parima rahvusekspositsiooni eest, Kuldlõvi parima;projekti eest biennaali rahvusvahelisel näitusel, Hõbelõvi biennaali;rahvusvahelisel näitusel osalenud lootustandvale noorele arhitektile,;Kuldlõvi elutöö eest ja Kuldlõvi elutöö eest arhitektuuri ajaloo alal.;Kui viimase kahe preemia saajad olid juba varem otsustatud ja teada,;siis esimestena nimetatud auhindade saajad selgusid alles;avatseremoonial.

;Žürii, keda juhtis Jeffrey Kipnis (USA; kriitik ja Ohio ülikooli;õppejõud) ja kuhu kuulusid Paola Antonelli (Itaalia; New Yorgi Moodsa;Kunsti Muuseumi arhitektuuri ja disaini osakonna kuraator), Max;­Hollein (Austria; Frankfurdi Städeli kunstiinstituudi ja Schirn;Kunsthalle direktor), Farshid Moussavi (Iraan; Londoni büroo Foreign;Office Architecture asutaja ning Harvardi ülikooli;arhitektuuriteaduskonna õp­pe­jõud), Luigi Prestinenza Puglisi;(Itaalia; kriitik, ajaloolane ja lektor, spetsialiseerunud;linnaplaneerimisele, tänapäeva arhitektuuri ajaloo õppejõud Rooma La;Sapienza ülikoolis), otsustas auhinnata osalejaid, kes kõige paremini;mõtestasid Aaron Betsky välja pakutud biennaali teemat.

Parima rahvusekspositsiooni Kuldlõvi läks seekord Poola paviljonile;“Hotel Polonia. Majade hauatagune elu” (kuraatorid Grzegorz Pi?tek,;Jaros?aw Trybu?, autorid Nicolas Grospierre, Kobas Laksa). Poola;ekspositsioon on elegantse kujunduse ja selge sõnumiga ning teostatud;kvaliteetselt. Väljapanek koosneb fotodest, millel on viimase kümnendi;jooksul Poolasse ehitatud erinevad hooned. Lisatud on fotomontaažid,;mis fantaseerivad nende ehitiste saatuse teemal viiekümne aasta pärast.;Loodud kujutluspildid on üsnagi õõvastavad, sest rõhuvad kõige;põletavamatele linnastumisega kaasnevatele probleemidele. Žürii hindas;kõrgelt biennaali teema peenetundelist ja intelligentset mõtestamist;ning lojaalsuseväljendust oma riigile.

Parima projekti Kuldlõvi sai Greg Lynn eksperimentaalse, taaskasutatud;mänguasjadest mööbli eest. Selle projekti puhul hinnati;eksperimenteerimise viisi, mis sarnaneb õigupoolest teadustööga ja;mille meetodit on võimalik kasutada ka teistel arhitektidel. Projekt;pakub pigem mõttearendust kui valmis prototüüpi.

;Lootustandva noore arhitekti Hõbelõvi otsustati anda Tšiili arhitektide;grupile Elemental, kes tegelevad aktuaalsete probleemidega, nagu;keskkond, vaesus ja poliitiline ebastabiilsus.

Auhinnaga taheti;julgustada sellesuunalisi eetilisi otsinguid noorte arhitektide seas.;Näitusele esitatud projekt väljendab erakordset oskust tegelda ühtviisi;hästi arhitektuursete, rahaliste ja ehituslike probleemidega, olles;samal ajal ülitundlik kohalike olude suhtes. Tulemus ei ole ainult;odavelamud – see annab elanikele lootuse paremale majanduslikule;tulevikule. Kuldlõvi elutöö eest anti USA arhitektile Frank O. Gehryle.;Arhitektuuriajaloolase elutöö Kuldlõvi läks väljapaistvale Ameerika;õpetlasele James S. Ackermanile, kelle põhilised uurimisteemad on olnud;Michelangelo arhitektuuriloome, Palladio ja Itaalia renessansiajastu;arhitektuuriteooria.

Vilen Künnapu objekt näitusel Bornhouse San Stae kirikus

11. Veneetsia arhitektuuribiennaali harunäitusel “Bornhouse” osaleb ka Eesti arhitekt Vilen Künnapu.

Veneetsia arhitektuuribiennaali raames avati 10. septembril San Stae kirikus Moskva arhitekti Juri Avvakumovi kureeritud näitus “Bornhouse”. “Bornhouse” on kunsti- ja arhitektuuriprojekt, kus sünnitusmaja on metafooriks vormile, mis “sünnitab” uusi vorme.

Oma kontseptsiooni esitasid 26 arhitekti, kelle seas on ka Eesti arhitekt Vilen Künnapu. Osalevate arhitektide (Hani Rashid, ­Laurids ­Ortner, Peter Märkli, Juri Avvakumov, ­Alexander ­Brodsky jt) nägemused on paigutatud helendavasse augustatud paviljoni, mis asub Veneetsia üliku hauaplaadil keset San Stae barokset interjööri.

Vastsündinud lapse mõõtmete ja kaaluga objektid on valmistatud parafiinist, savist, pabermassist, puidust, klaasist ja metallist. Vilen Künnapu “sünnitusmaja” on soe puidust kompositsioon, mille keskne element on ema rinda sümboliseeriv kuppel, mida ümbritsevad väikeste silindritena kujutatud vastsündinud beebid. Kompositsiooni võib “lugeda” ka elu stimuleeriva võimsa kosmilise energia masinavärgina – stuupana.

Ekspositsioon käsitleb sünni ja surma metafüüsikat, elu tekkimise ja transformeerumise igavest saladust. Näituse organiseerija on Šussevi-nimeline arhitektuurimuuseum. Näituse kujundas Jevgeni Kornejev. (Vaata ka www.bornhouse.com .)

Näitus “Bornhouse” jääb Veneetsia San Stae kirikus avatuks kuni 26. oktoobrini.

Arhitektuuribiennaali auhinnasaajad

13. septembri pidulikul avatseremoonial jagati välja biennaali auhinnad: Kuldlõvi parima rahvusekspositsiooni eest, Kuldlõvi parima projekti eest biennaali rahvusvahelisel näitusel, Hõbelõvi biennaali rahvusvahelisel näitusel osalenud lootustandvale noorele arhitektile, Kuldlõvi elutöö eest ja Kuldlõvi elutöö eest arhitektuuri ajaloo alal. Kui viimase kahe preemia saajad olid juba varem otsustatud ja teada, siis esimestena nimetatud auhindade saajad selgusid alles avatseremoonial.

Žürii, keda juhtis Jeffrey Kipnis (USA; kriitik ja Ohio ülikooli õppejõud) ja kuhu kuulusid Paola Antonelli (Itaalia; New Yorgi Moodsa Kunsti Muuseumi arhitektuuri ja disaini osakonna kuraator), Max Hollein (Austria; Frankfurdi Städeli kunstiinstituudi ja Schirn Kunsthalle direktor), Farshid Moussavi (Iraan; Londoni büroo Foreign Office Architecture asutaja ning Harvardi Ülikooli arhitektuuriteaduskonna õppejõud), Luigi Prestinenza Puglisi (Itaalia; kriitik, ajaloolane ja lektor, spetsialiseerunud linnaplaneerimisele, kaasaegse arhitektuuri ajaloo õppejõud Rooma La Sapienza ülikoolis), otsustas auhinnata osalejaid, kes kõige paremini mõtestasid Aaron Betsky välja pakutud biennaali teemat.Parima rahvusekspositsiooni Kuldlõvi läks seekord Poola paviljonile "Hotel Polonia. Majade hauatagune elu" (kuraatorid Grzegorz Piatek, Jaroslaw Trybus, autorid Nicolas Grospierre, Kobas Laksa).

Poola ekspositsioon on elegantse kujunduse ja selge sõnumiga ning teostatud kvaliteetselt. Väljapanek koosneb fotodest, millel on viimase kümnendi jooksul Poolasse ehitatud arhitektuuri tippteosed. Lisatud on fotomontaažid, mis fantaseerivad nende ehitiste saatuse teemal viiekümne aasta pärast. Loodud kujutluspildid on üsnagi õõvastavad, sest rõhuvad kõige põletavamatele linnastumisega kaasnevatele probleemidele. Žürii hindas kõrgelt biennaali teema peenetundelist ja intelligentset mõtestamist ning lojaalsuseväljendust oma riigile.

Parima projekti Kuldlõvi sai Greg Lynn eksperimentaalse, taaskasutatud mänguasjadest mööbli eest. Selle projekti puhul hinnati eksperimenteerimise viisi, mis sarnaneb õigupoolest teadustööle ja mille meetodit on võimalik kasutada ka teistel arhitektidel. Projekt pakub pigem mõttearendust kui valmis prototüüpi.

Lootustandva noore arhitekti Hõbelõvi otsustati anda Tšiili arhitektide grupile Elemental, kes tegelevad aktuaalsete probleemidega nagu keskkond, vaesus ja poliitiline ebastabiilsus. Auhinnaga taheti julgustada sellesuunalisi eetilisi otsinguid noorte arhitektide seas. Näitusele esitatud projekt väljendab erakordset oskust tegelda ühtviisi hästi arhitektuursete, rahaliste ja ehituslike probleemidega, olles samal ajal ülitundlik kohalike olude suhtes. Tulemus ei ole ainult odavelamud - see annab elanikele lootuse paremale majanduslikule tulevikule. Kuldlõvi elutöö eest anti USA arhitektile Frank O. Gehryle. Arhitektuuriajaloolase elutöö Kuldlõvi läks väljapaistvale Ameerika õpetlasele James S. Ackermanile, kelle põhilised uurimisteemad on olnud Michelangelo arhitektuuriloome, Palladio ja Itaalia renessansiajastu arhitektuuriteooria.