Tänavune festival Savonlinnas oli mitmes mõttes eriline ja juubelihõnguline, kuna 90 aastat tagasi korraldati legendaarse Soome ooperiprimadonna Aino Ackte eestvedamisel kindlusehoovil esimest korda ooperipäevi, mis 1967. aastast tänaseni on jätkunud katkematu ja järjest kasvava hooga. Seda sündmust tähistati festivali keskel piduliku galakontserdiga “Ooperipidustused läbi aastakümnete”, kus lisaks aukartustäratavale plejaadile põhiliselt Soomest pärit solistidele astus üles ka esinejaid Eestist maestro Eri Klasiga eesotsas.

Juba mitmendat aastat moodustavad suure osa paljukiidetud festivalikoorist eestlased. Seetõttu oli ka rõõmustav näha, et väiksemaid soolopartiisid ooperistseenides esitasid meie kaasmaalased. Sopran Maire Haava sekundeeris Läti mezzosopranile Elina Garancale Eboli aarias Verdi ooperist “Don Carlos” paaž Tebaldona, ballistseenis Gounod’ ooperist “Faust” oli Marguerite’i fraasid usaldatud Vanemuise sopranile Tatjana Romanova-Vorontsovale, Mefistot laulis tema kolleeg Rando Piho ning Siebeli rollis oli Taavi Puhvel. Kõik said oma ülesandega laitmatult hakkama.
Kava oli üles ehitatud festivali ajaloos olulistele teostele. Esimeses pooles sai kuulda Verdit, Mozartit, Wagnerit ja Mussorgskit. Teise poole sisustasid stseenid Soome algupäranditest, mille esitamine on 90-aastase ajaloo jooksul olnud üks festivali prioriteetidest. Kontserdi finaali kandvaks ideeks oli sel sügisel toimuv festivali juhtkonna vahetus, mis erinevalt mitte ainult Eestis harjumuspäraseks saanud skandaalidest leiab aset täiesti vabatahtlikel ja rahumeelsetel alustel! Kümme aastat ooperidirektori ametit pidanud Paavo Suokko ja kunstiline juht Jorma Hynninen annavad teatepulgad üle Jan Hultinile ning tenor Raimo Sirkiäle. Elegantse huumoriga vürtsitatult oli kokku pandud aariad ja stseenid “Macbethist”, “Aidast” ja “Pajatsitest”, mille käigus “vana kuningas” Jorma Hynninen võttis peast krooni ja pärast põgusat kõhklust asetas selle ametisse asuva uue kunstilise juhi Raimo Sirkiä pähe. Lisalooks esitati loomulikult Carlo ja Rodrigo duett “Don Carlosest”, kus sõbrad lubasid teineteise eest seista viimse veretilgani. Armsa detailina jäi silma, et samuti stseenis osalenud Ameerika sopran Cynthia Makris, kes jalavigastuse tõttu püsti seista ei saanud, vaatas kogu kroonimist pealt armulikult troonil istudes! Makrist,  Sirkiät ja Ryhäneni saab Eesti publik kuulata juba ülehomme toimuval galakontserdil Tartu Laululaval.

Ooperitest olid tänavu kavas “Faust”, “Rigoletto” ning kaks uut produktsiooni: Aarre Merikanto “Juha” ning Richard Wagneri Tristan ja Isolde.
Helikeelelt pigem modernseks liigitatava “Juha” saamislugu on täis dramaatikat nagu teos isegi. Oma ajast tublisti ees olnud ooper jõudis esimest korda lavale alles nelikümmend aastat pärast valmimist, 1963. aastal! Seekordses versioonis laulis peaosa Jorma Hynninen, Marja osas oli Lilli Paasikivi ja 30 aastat tagasi Hendrik Krummi poolt Savonlinnas esitatud Šemeikkat kehastas Jyrki Anttila. Esimestest taktidest peale võidutses laval endiste aegade viletsus ja äng, mille suhtes soomlastel eksisteerib omalaadne veetlus- või isegi uhkusetunne. Etendust juhatas Jukka-Pekka Saraste.
Järgmisel õhtul asus dirigendipulti Leif Segerstam ning seal tuli tal seista päris pikalt, kuna “Tristan ja Isolde” kestis koos kahe vaheajaga viis tundi. Ei saaks just öelda, et lavastaja Karen Stone esmapilgul palju oleks pingutanud, et vaatajate jaoks seda aega põnevalt sisustada. “Romeo ja Julia” kõrval ehk üks maailma tuntuim armastuslugu oli lavastatud praktiliselt kontaktivabalt, s.t näiteks armastusduetis seisid Tristan ja Isolde teineteisest kümne meetri kaugusel nägudega saali poole, nendevahelisest laengust süttis põlema hoopis lava keskel seisnud tool! Ehk siis lühidalt: väga suure pintsliga maalitud teos, mille päästjaks oli suurepärane muusika ja vapustavad esitajad. Eestlastele ja enamikule soomlastestki tundmatu helden-tenor Heikki Siukola on üks ühe käe sõrmedel üles loetavatest lauljatest maailmas, kes Tristani rolliga hakkama saab. Tema laulmine on nähtus omaette, mis lummas kuni viimaste taktideni. Isoldet laulis sakslanna Renate Behle, Brangäne ja Kurwenali osades hiilgasid haruldased Wagneri-hääled Päivi
Nisula ning Jukka Rasilainen. Teise vaatuse kõrghetkeks oli aga kuningasbass Matti Salmineni ülesastumine kuningas Markena, kellena ta on esinenud pea kõikides tuntud ooperimajades.

Tänavuseks külalisteatriks oli Deutsche Oper am Rhein ehk Düsseldorfi Ooper, kavas oli Richard Straussi “Roosikavaler” ning Wagneri “Nürnbergi meisterlauljad”. Põhjanaabrite ooperiarmastusest kõneleb asjaolu, et piletid enamikule etendustest 2260kohalises saalis olid välja müüdud juba pikka aega enne festivali algust, majandusinimestele pakub kindlasti huvi, et tervelt 93% festivali eelarvest kaetakse – riigi abita, mis on suureks kummarduseks turundusosakonnale.
Järgmist suve planeerides kaaluge kindlasti võimalust ka Savonlinna Ooperifestivali külastamiseks, 3. juulist 3. augustini 2003 kõlavad 26 õhtul Olavinlinna müüride vahel ooperietendused, uuslavastuseks saab olema Puccini “Turandot”, tänavustest teostest jätkavad “Rigoletto”, “Juha”, “Tristan ja Isolde”, uuesti tuuakse publiku ette Wagneri “Lendav hollandlane”. Külalisteatrite traditsiooni jätkab Teatro Municipal de Santiago Tšiilist, kaasa tuuakse Vincenzo Bellini “Capuletid ja Montecchid” ning Tšiili helilooja Sergio Ortega (s. 1938) ooper “Joaquin Murieta kuulsus ja surm” (Fulgor y muerte de Joaquin Murieta).
www.operafestival.fi