Seminari lisaeesmärgiks oligi laiendada teatritegevust kajastava statistika tausta, tuua teemasse valdkonnaväliseid teadmisi ning süvendada arvudel põhinevat teatriuurimist. Viimane on meil üsna lapsekingades ja Eesti teatrist rääkides keskendutakse tihti vaid publikuarvule, mis ületas 2007. aastal esimest korda pärast taasiseseisvumist ühe miljoni piiri. Masuaastad tegid siin oma korrektiive ning 2009. aastaks oli külastuste hulk langenud 873 800ni. 2010. aasta esialgsete andmete põhjal võib väita, et kuigi külastuste koguarv on veidi tõusnud – 899 900ni ehk 3% –, pole põhjust arvata, et 2007. aasta tase veel lähiajal ületatakse, kuivõrd kasv on tulnud mõne üksiku muusikali ja lastelavastuse edust.

Seega ei saa teatristatistika puhul ainult numbrilise tõlgendamisega piirduda. Selleks et mõista, mis on konkreetse kasvu- või langustendentsi taga, on vaja sügavamat analüüsi. Vastasel juhul teeme valesid järeldusi ning kogu jutt jääb lahmivaks.

Eneseusu kasv ja eesti algupärandi tõus

Eesti Teatri Agentuur on koos kultuuriministeeriumi ja teatritega kogunud ja avaldanud teatristatistikat alates 2004. aastast. Tänavu jõutakse seitsmenda väljaandeni, mis käsitleb 2010. aasta teatrielu.

ETA seminaril peetud ettekandes iseloomustas Madis Kolk Eesti teatrite aastaid 2004–2010 järgmiselt: “Huvitav ja intensiivne periood, mis lasi eesti dramaturgial jõudsalt elavneda. 2007. aasta kevade pronksiöö sündmused justkui turgutasid seda eneseusu kasvu veelgi – muutes kohaliku algupärandi teatrite repertuaarides järjest populaarsemaks.”

Eriti kasvas repertuaar 2004. aastal, kui saavutatigi uuslavastuste maksimum. 2007. aastal toimus uus elavnemine omamaise dramaturgia kasutamises, millele järgnesid natuke raskemad masuaastad 2008-2009.

Tõestust väitele, et “raskel ajal vajab rahvas rohkem komöödiaid”, värskest teatriuurimuslikust kogumikust “Interaktsioonid. Eesti teater ja ühiskond aastail 1985–2010” aga välja ei kooru, nagu kinnitas ka üks raamatu autoritest Anneli Saro. Võrdselt hästi vaadati nii klassikat, välismaistel teatritekstidel põhinevaid etendusi kui ka tantsulavastusi, enim kaotas publikut nüüdistants.

2010. aasta enimvaadatud lavastused olid muusikalid “Evita” (Vanemuine, 22 313 vaatajat), “High Scool Musical” (Eesti Nuku- ja Noorsooteater, 21 687) ja “Helisev muusika” (Vanemuine, 15 039) ning lastelavastused “12 kinki jõuluvanale” (Eesti Nuku- ja Noorsooteater, 19 586), “Nukitsamees” (Vanemuine, 16 609) ja “Detektiiv Lotte” (Vanemuine, 14 784).

2010. aasta lõplikud andmed avaldatakse selle aasta oktoobris ilmuvas aastaraamatus.

Suured suuremaks, väiksed väiksemaks

Möödunud seitsme aasta jooksul on kõvasti kasvanud erateatrite arv. Praeguseks on viimaseid tervelt 27. Seminaripäeval antud ülevaadetest selgus, et esietenduste arv on viimastel aastatel kasvanud pigem erateatritel, riigiteatrites on seis jäänud seitse aasta jooksul enam-vähem samaks.

“Suured ei kasva suuremaks, vaid killustatust tuleb juurde ning vahed ühtlustuvad,” kinnitas ka Kaarel Oja, kui analüüsis väiksemate teatrite tegemisi suurte riigiteatritega võrreldes. Kindel on ka see, et suuremad teatrid jäävad pigem omavahel kui väiksemate teatritega. konkureerima

Kokkuvõttes võib öelda, et Eesti teater elab ja elab hästi vaatamata vahepealsetele rasketele aastatele. Eesti teater on väike kokkuhoidev kogukond, kus muutustele reageeritakse kiiresti, tehes vajalikud korrektiivid – ikka selleks, et püsima jääda. Ja tundub, et püsima jäädakse, sest mis võiks olla selle veel parem garantii kui teadmine, et aastal 2011 teatripubliku huvi taas kasvab.


Hoiab silma peal

Eesti Teatri Agentuur korraldab kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali toel juba neljandat aastat jagatud mõtete sarja “teater | ...”, millest seni on toimunud kuus kohtumist: “teater | positsioon”, “teater | riik”, “teater | tabu”, “teater | laen”, “teater | paus” ja “c väärtus”. Samasse sarja kuulus ka statistikaseminar “teater | seitse”. Sarja eesmärgiks on esitada aktuaalseid teatrit puudutavaid küsimusi, mille üle arutlemiseks tavaliselt igapäevatöö kõrval aega ei jää, inimestele, keda üldjuhul neil teemadel sõna võtmas ei kuule.

Eesti Teatri Agentuuri lõid 2007. aastal Teatriliit ja Etendusasutuste Liit. Agentuur tegeleb autoriõiguste ja teatriinfo vahendamisega, teatristatistika kogumise ning Eesti teatri tutvustamisega välismaal. Samuti haldab agentuur veebilehte www.teater.ee, mis koondab enamikku Eesti teatrit puudutavat infot.

Lisaks külastuste arvule käsitlevad Eesti Teatri Agentuuri statistikakogumikud teatriaastat lavastusliikidest, teatri omandivormist, sihtrühmadest ja žanritest lähtudes, samuti tuuakse ära põhjalik teatrite tulude-kulude statistika.


Aga äkki ikka sureb?

Eesti teatriga oleks statistika järgi kõik justkui jälle korras. Publiku hulk kasvab ja on näha, et rahvas ei vaja “raskel ajal rohkem komöödiaid”. (Hm, millal see kerge aeg oli? Tagantjärele võidakse seda ju mõne perioodi kohta nentida, aga reaalajas pole ma küll elu sees kuulnud midagi sellist, et “praegu on nii kerge aeg, rahvas vajab teatris midagi tõsist ja depressiivset”.)

Nii et statistika näib lootustandev. Aga ega statistika teatris käi: tema näeb vaid, palju müüakse, aga mitte seda, mis näoga inimesed teatrist väljuvad. Ja kui tihti lahkuvad nad juba pärast esimest vaatust. Kuni asi statistikas ei kajastu, polekski nagu midagi pahasti. Oleme teatrirahvas. Maksame raha ja laseme endale koti pähe tõmmata. Väga halb teater on õnneks siiski erand, aga kui ta on oma “erandlikkuses” niivõrd silmapaistev, on see teatrit armastava inimese vastu ebaaus ning alatu.

Rahvas, kes teatrit nii väga armastab, ongi kommertsteatrile kõige kergem saak. Publik sööb kõike, mida ette visatakse, näikse teatrijuhid arvavat. Sööb ka s*tta, lootis Vanemuine, viies vaatajate ette hämmastavalt halva instseneeringu Molière’i “Ebahaigest”, lavastajaks Endrik Kerge.

Tegemist pole puhtalt hinnanguga: väljaheited on lavastuses tõstetud kandikuga aukohale. Vaataja peab kuulama ja nägema vaeste näitlejate tantsu kaka ümber, kulminatsiooniks arstidele rõõmsalt näkku purskav klistiiritulemus. Just paar nädalat tagasi kirjutasin (21. 7. 2011 “Inimesed, mis teil viga on?”), kuidas suveteater ei tähenda ammu enam labast palagani. Ja juba pean oma sõnu sööma: tuleb ette ka juhtumeid, kus sita- ja seksinaljad pole ainult suvetuuride repertuaar, vaid ka suur riigiteater võib sellise šedöövriga hakkama saada.

Siit jõuamegi põhiküsimuseni: miks teatrit üldse tehakse? Jätame praegu kõrvale selle, kuidas kultuur majandust teenindab, vaid räägime üldiselt. Kurb on see, kui teater paneb lavastusplaanid paika ainult selle järgi, mida rahvas tema arvates näha tahab. See, mida rahvas tahab, imetakse muidugi välja statistikast. Nii kaob teatri kui ühe olulise ühiskondliku autoriteedi sõnumi kaal. Teater muutub laisaks ja üritab publikut vana rasva pealt rahuldada. Milleks areneda, kui pileteid ostetakse?

Ma ei teagi, kumb on hullem: kas see, et teater teeb seda, mida tema arvates keskmine vaataja näha soovib, või mõtleb lihtsalt, et lähme proovisaali ja vaatame, mis tuleb – vaataja tahab meid niikuinii. Kumbagi suhtumist ei tohiks teater endale lubada, aga kahjuks tuleb mõlemat tihti ette. Ka paar selliselt planeeritud lavastust hooaja kohta on liiga palju. Rääkimata suveteatri ämbrisseastumistest suhtumisega, et teeme teatrit idiootidele.

Kui teha kunsti, peaks elementaarne käivitav küsimus andma vastuse sellele, miks ma teen seda, mida ma teen. Mis on mu sõnum? Muidugi võib ka kunst sisaldada meelelahutuslikku komponenti, aga kui see jääbki ainukeseks komponendiks, siis puudub kunsti olulisim tingimus: tähendusruum. Kui mulle öeldakse teatris, et asjad käivad nii ja sina vaatajana söö see ära, siis tean, et mind petetakse. Pakutakse kunsti asemel kakat, endal aus nägu peas.

See ei tähenda absoluutselt seda, et Eesti teater oleks kogu täiega alla käinud. Ka siis, kui me räägime suveteatrist. Väga palju tehakse häid ja väga häid asju ning isegi kui iga nädal teatris käia, saab oskuslikult valides oma teatrielamused plussi. Aga mida peavad tegema need, kes nii tihti teatris ei käi ja valivad üsna juhuslikult etendusi, mida vaatama minna? Võib-olla mõni saab Vanemuise “Ebahaigega” trauma (või millegi muuga, “Ebahaige” on toodud näiteks just oma ekstreemsuse tõttu) ja ei lähe enam kunagi (suve)teatrisse. Sellega teeb iga halb idiootidele treitud lavastus karuteene ka teistele teatritele, mitte ainult vaatajale.

Annely Martin nendib oma loo lõpuks, et Eesti teater on väike kokkuhoidev kogukond, mis teeb vajalikke korrektiive, et püsima jääda. Ehk tehakse lõpuks ka need olulised korrektiivid, et publikut s*tta sööma ei sunnita. Kui ikka on prooviperioodi lõpuks näha, et lavastus ei õnnestunud, pole seda rahva ette tuua vaja. Ka teatriarmastaja võiks kuuluda sellesse kogukonda, kus hoitakse kokku ja austatakse üksteist, mitte ei nuputata, kuidas tühja koti suu ikka võimalikult ahvatlevaks muuta.

Kairi Prints