Tallinna viisik ajab death'iga jalgu alla.
Ans. SpitBlood oleks tekkinud justkui valel ajal või vähemalt valesse skenesse. Ametlikult nu-metal'it tegev bänd kaldub oma seitsmeloolisel esikalbumil hoopis brutaalsesse death'i, seda mitte üksnes muusikaliselt, vaid ka verest nõrguvate ja vihast õhkuvate laulusõnade poolest. Pikaajalise noortebändide võistlustel osalemisega tuntust kogunud SpitBloodi areng on varasemaga võrreldes siiski märgatav, seda nii pillimänguvõimekuse kui eelkõige vokaalse poole pealt. Ilmselt võib seejuures tänada ka Elmu Värki asjatundlikke miksimis- ja masterdamisoskusi.
Ehkki silmatorkavalt säravaid hetki albumil ei leidu, annab
juba plaadi ilmumine ise tulevikuks lootust ning on vist märgiks
sellestki, et SpitBlood on mitte kuigi tõsiseltvõetavast
noortebändi-staatusest välja rabelemas. Ehk on isegi oodata Recycle
Bini fenomeni kordumist? Ja plaat on mitmekordset kuulamist väärt,
eeldusel, et veri, mõrv ja soolikad südamelähedased on.
5
Mart Kuldkepp
Wochtzchée
"Diktüoneemakilt"
(Ulmeplaadid)Omamaine ambient-industrial-idm.
Diktüoneemakilt. Euroopa suurim uraanimaardla, mis on aastatuhandeid
põhjustanud Põhja-Eestis hirmuäratavaid mutatsioone ja
väärastusi, defineerides seeläbi mh ka eestluse olemuse.
Nüüd on Eesti auväärne nokkija lõpuks ka parnassosel
äramärkimist leidnud. Ootuspäraselt võiks
"Diktüoneemakilt" olla tume ambient, mis kuulajad
õudusest ulgudes nende palktaredest välja sööstma paneb.
Õnneks meil ongi siin midagi natuke seesugust - "Sissejuhatus
sissejuhatusse", kindlasti plaadi parim lugu, ja üks paremaid, mida
ma viimasel ajal kuulnud olen. Muidu on helikude industriaal-, mõnes
loos ("Talv sureb vanadusse") ka idm-mõjudega
ambient, teisal ("Nullfraktaal", "Luodosesostot",
"Ilmailma") jälle Christian Kleinet meenutav meloodiline,
hõre ja tume idm. "Rongad" on korduma pandud bassise
glitch-sämpliga pala, mille taustal ambient keerdub.
Samas 10minutiline "Ma tahes sak..." on liiga monotoonne.
"Tage" rütmikihtide tempod on liiga nihkes, et lugu võiks
mõju avaldada - isegi kui selline diskompositsioon on taotluslik, pole
sellist erilist abi. 7
Erkki Luuk
Johnny Cash
"American V: A Hundred Highways"
(Lost Highway/American)
Viies ja viimane legendi ja staarprodutsent Rick Rubini koostöö.
Salvestatud vahetult enne laulja surma 2003. aastal - hetkedel, mil Cashi raske haigus seda lubas. Nagu produtsent järelehüüdes märgib, on Cashi häälest hästi kuulda, kuidas vanameister end konkreetse loo sisselaulmise ajal tundis. Surm on siin plaadil oluline tegija. Kindlasti sama oluline kui muusikud ja hr Rubin.
Lihtne oleks osutada vähemalt kolmele loole, mille pealkiri või sõnad kõlavad justkui endeliselt - kas või avalugu "Help Me" ja lõpulugu "I'm Free From The Chain Gang Now". Respekt "vinge vanamehe" vastu ei luba siiski uskuda, et Man In Black oleks nõnda avalikult kurtnud või maisest ikkest vabanemist ette hõisanud. Pigem on mehe teemadering läbi aastate samaks jäänud. Pealegi on Cashi enda lugusid plaadil ainult kaks, millest palas "Like the 309" ütleb mees selgelt ja lõbusalt: "I'm Not of a Whining Kind" (minnes Dr. Deathi vastuvõtule...).
Tuntumatelt autoritelt kõlavad plaadil üks Bruce Springsteeni ja üks Hank Williamsi lugu. Ülejäänud lood on Cashi austatud, kuid laiemalt vähetuntud kantri- ja folgimeestelt, sekka üks traditsionaal - "God's Gonna Cut You Down" (ennete tulval pole lõppu!). Viimasena nimetatu koos Gordon Lightfoodi palaga "If You Could Read My Mind" ja lõpulugu on plaadi mõjuvaimad teosed. Mõjub, poeb hinge, liigutab - ja mitte ainult muusika. Peaosas on Cashi isik. Tema storyteller'i veenvus ning east ja haigusest räsitud vanamehehääl.
Esmapilgul tekkis ootamatu
paralleel skisofreenikust laulja Daniel Johnstoniga, kelle kordumatus sarmis on
aasta-aastalt üha suurem osa haiguse, varavana nõtruse ja
geniaalsuse koostoimel. Ja mis põhiline - muusikat kuulates mitte ainult
kuulda, vaid ka teada, et esitajaga on lood halvad ja lootust vähe...
9
Tauno Maarpuu
Kurjam
"Väärastuda oht"
(Kurjam
Records)
Baskini koolkonna kommunaalhuumor.
Kurjam, kui te mäletate, oli üks Tallinna punkbänd, kes kunagi üheksakümnendate teisel poolel andis välja kaks kassetti ja kadus areenilt. Seejärel tulid nad korraks tagas hitiga "Mees sa ei tea, kui kiiresti ma löön" ja kadusid uuesti. Nüüd on nad siis jälle tagasi.
Ma ei oska kuidagi suhtuda. Kas see plaat on nüüd ühiskonnakriitika või lihtsalt tobedavõitu nali? Ühest küljest on agulielust rääkiv "Väärastuda oht", nõukogude riigikapitalismi kitsastes tingimustes kasvanud inimeste praegust tarbimismaaniat naeruvääristav "Raske lapsepõlv" ning narkokaubandust käsitlev "Narkopood" knopkad meie väikeste Potjomkinite tagumikus. Seevastu on avalugu "Rulapioneer", vuffeldressigängstereid portreteeriv "Gängsta gängasta" ning kultuurijaurajate elufilosoofia õpik "Joodikud on andekad" pigem poisikeste süüdimatu nurgatagune itsitamine kui ühiskonnakriitika. Võta nüüd kinni, kas Kurjam tahab meile midagi öelda, meie üle lihtsalt nalja teha või nalja kaudu meile midagi olulist öelda. Baskini koolkond, noh.
Ahjaa - "Gunnar Graps elas meie
tänavas" on konkurentsitult väärikaim austusavaldus
varalahkunud rokikunnile. Kõik need kõrtsirokkarite tribü
; ;ütbändid pole selle loo kõrval mitte Gunni soolotrummi
vedrugi väärt. 7
Mart Niineste
