EESTVEDAJA ÜLEÕLAVAADE
Stagnaaegse Tartu Ülikooli eesti filoloogia eriala suutis oma olemasolu jooksul eritada vaid kaks-kolm suurt filoloogi ehk õpetlast, kes ühendaks endas võrdselt nii keele- kui kirjandusteadlast. Esimene on kahtlemata Tiit Hennoste, teise ja kolmanda ehk väiksemate üle võib vaielda. Sellega asi vist piirdukski. Ülejäänud lõpetanud langevad analüütiliselt keele, kirjanduse või rahvaluule karpidesse, sealt tavaliselt suurt välja kiikamata. Isegi ajakirjast “Keel ja Kirjandus” ei aita — keskpõrandale kokku trehvatakse harva või ripsutades. Juhul kui ei olda just kooliõpetaja, ei mõisteta sünteetilist (või skisofreenilist) topelttegevust ju eriti viljeleda — ilmselt liiga raske ja tark ala. Nõukogude aeg oli teatavasti idealismist tulvil, mõni nakatunu nagu Tiit tuuseldab aga tänagi veel ringi ja püüab tuhmimaid mõistusele kutsuda. Kuldaväärt mees!
Ma ei ole — Hennoste moodi kriitiliselt — rahul vaid kahe asjaga. Esiteks tekitab alapealkiri “Kõrvalkäija altkulmupilk” pisut äratõukava eelhäälestuse, justkui oleks raamatul mingi kiibitsev alatoon. Suisa vastupidi: käsitlused on tuumsed! Hennostelik kirjanduskäsitlus ei ole ju ammu enam perifeeria, vaid toimekas tsenter. Ma ei tea viimase aja magistritöödes teisi tsiteeritumaid kohalikke kirjandusteadlasi kui Hennoste, Hasso Krull või Jaan Undusk. Teos peaks seisma käeulatuses iga literaadi tööriiulil. Kas siis vedur on kellegi kõrvalkäija? Ikka edur! Endine emotsioon on juba ununev anakronism. Tunne võis küll olla ehe 1988. aastal, kui kohtuti vananeva tsunfti või pigem ajastu kaduva kiivusega.
Täna ei leidu siiski teist nii demokraatlikku ja avatud humanitaardiskurssi kui seda on kirjandusteadus. Kõik võivad agaralt osaleda, mistahes mõistlikke lähenemisviise soositakse, kellegi vaimset tausta ei vaenata. Selle mõjul on vindumisi leebumas isegi filosoofia ja ajalooteadus. Vaid kapselduv lingvistika oli ja jääb kõrvalistele häältele kurdiks — just seal näib Hennoste olevat kohati tõeline “kõrvalkäija”. Keeleteadusest, filosoofiast või psühholoogiast, kasvõi žurnalistikast viib kirjanduskäsitluseni lai roheline kiirtee, aga katsuge vastuvoolu ujuda — alles siis kohtab vahel tõelist laudaukse kaetamishirmu. Või arvab mõni, et just see ongi lõbus, asja parim külg? Kirjandusteadust (või selle väheseid elukutselisi esindajaid) on tümitatud nii õelalt kui ka mehemoodi — karmilt kõnelemata ei jäta kallis vend Tiitki. Paradoksina aga selgineb ja tugevneb eriala olukord üha, täitmaks ühiskonna vaimu mõtestamise peamist rolli. Eriti nüüd, uuesti eurooplaseks ärkamisel, nagu aegadel enne Põhjasõda. Asi ületab kaugelt kitsad kirjanduslikkuse piirid, kirjandus on vaid näitematerjal; sotsiaalne tähelepanu on tungiv ja nõudlikkus õigustet. Kirjandusteadus ei ole ammu enam seda, mis ta olla võinuks, vaid kirjandusfilosoofia. Hennoste mudelis sotsiolingvistiline kirjandusfilosoofia.
Teiseks: naljakas on see, et kõigest hoolimata jääb modernismi mõiste lõpuks ikkagi hämarapäraseks, virgutades huvilisi edasi otsima ja ise juurdlema. Kas ühest ja samast asjast liialt palju ja abstraktselt lobisemise kõrvalefekt? Miks ei teinud autor siis asja tagantjärele pisut eksplitsiitsemaks? Aga ega vist saanudki, kuna oma lemmikpostulaatide kõrval jääb Tiit alati avatuks ka teistele seisukohtadele, mis otsemaid tähendab jätkuvaid vastuolusid ehk töötavaid otsingumootoreid. Sest just nii ongi õige — pürgimine dominantide poole ei tähenda jäika fikseeritust, kuna kahjustaks ähmaseid piirialasid, üleminevaid ühisosasid. Kooskõlastamatus ei ole puudus, vaid teadus — Kurt Gödeli paradoks.
Mida Hennostelt õppida? Eks vanadele koertele uute trikkide õpetamine ole kahtlane: ümberkorraldused tooks ilmselt liiga ränga laviini ja töömahu kaasa. Noorematele aga soovitan tõsiselt kaaluda, kas mitte Hennoste (dekon)struktureeringuid-periodiseeringuid oma töö aluseks seada; lisaks vältimatule ja kõige õigemale kronoloogilisele, muidugi. Isiklikuks omaksvõtuks olen ma paraku liiga rikutud. Nimelt Martin Heideggeri mõjulisest olemisajaloost, kus subjekt-objekti modernistlik maailm vastandatakse postmodernistlikule iseseisvusetule seisundi-ilmale. Selline tõlgendus — nimetagem seda modernismiks I — ei klapi muidugi üldse kunstiloolise lähenemise ehk mõistega modernism II, tekitades uusi ajalis-semantilisi nihkeid. Siiski, kohalik hermeneutiline kirjanduskäsitlus jääb Hennoste vaatepunktist juba välja, ilmse toimimise tõttu pisut teises ruumis — rohkem filosoofilises kui filoloogilises. Selle võrra on meie meta-kirjandus aga tegelikult veelgi rikkam.
