Eha-ehted
Rahvusvaheline ehtenäitus “Hämarus” A-galeriis, lahti kuni 17. juulini.
Endistes A-Galerii ruumides Tallinnas Hobusepea tänaval on avatud uus A-Galerii. Kopitusehõngulise ehtemüügipinna asemel on tühi ruum – mõnusalt kulunud ja uhke kõrge laega. Vana-uue galerii avanäitus “Hämarus/Twilight” on sündinud Eesti Kunstiakadeemia ehteeriala ja Firenze Alchimia ehtekooli koostööst. Lisaks paar õpilast graafika erialalt. Lootus on, et selles galeriis hakkavad edaspidi toimuma Eesti parimad tarbekunstinäitused, sest on ju see meil esimene vaid tarbekunstile orienteeritud galeriipind (suveniiripoekesed ei lähe arvesse). Näitust täiendab ka kataloog (tekstid Kadri Mälgult, Ly Lestbergilt, Harry Liivrannalt).
Tegelikult tegeleb ju kogu kunst hämarusega. Hämamise ja hämarusega. Midagi, mis on loomult nõnda abstraktne, sõnastamatu ja tunnetuslik, nagu kunst, võib nimetada juba a`priori hämaraks. Seetõttu ei tasuks seda näitusepealkirja liiga tõsiselt võtta, loojal on alati valgust liiga vähe. Samas on siin päris mitu tööd, mis tegelevad valguse muutumisega pimeduseks märksa vähemabstraktsel moel. On sõrmused, mis kiirgavad patareide toel valgust (Julia-Maria Pihlak) ja poolläbipaistev mask, mis katab silmad (Merle Kasonen). Kuid valdav enamus kunstnikest pigem peegeldab vähem või rohkem hämaraid tulukesi iseenda tunnetusilmast.
Sellised kostööprojektid annavad võimaluse näha end kõrvalt. Võrrelda ja kuulata maad. Kusjuures tulemused võivad olla üsnagi üllatavad. Kui Firenze koolist kohalesaabunutele tundus ühe põnevaima tööna Marita Linnu “sabaga” pross, siis mulle tundus see töö liiga väsinud ja ebalev. Võib-olla loodabki enesekindel lääs meis näha kahtlustest pendeldavat tabamata imet? Nemad oskavad olla POPid ja brutaalsed (Jae Hak Noh multifilmi-sõrmused või Damnjan Popovaci räigelt ülbe kaelakee), meie roll jääda rahulikuks kõige kiuste. Firenze kooli osa jõust tuleb kindlasti selle rahvusvahelisusest. Kunstnike erinevad kultuuritaustad kumavad läbi ja ilmutavad end hoolimata kultuurikihistustest, mille keskele nad Itaalias on sattunud. Nende tööd mõjuvad enamasti loomulikult ja ausalt.
Kui näitust uudistavate eestlaste üheks absoluutseks lemmikuks kujunes tundlik-robustne Noriko Hanava tulp-pross, siis itaallaste küllastus hommikumaisest tundlikkusest oli ilmne. Minu isiklikuks lemmikuks said Flóra Vági prossid – mõttepuhtad jäljed põnevast loomisprotsessist. Julged, kuid mitte südant välja rebivad.
Eesti noortest kunstnikest lummasid mind täielikult Jaanus Samma tekstiilile trükitud mustvalged basseinipildid, millele oli tikitud pärlitest sillerdused. Klaashelmed on kapriisne materjal oma üleekspluateerituses, kuid siin mõjusid nad massiivselt eenduva pinnana, mitte ei jätnud käsitööstuslikku magusat järelmaiku. Ning ehetest rääkides ei saa mitte mööda Bruno Lillemetsa isutekitajatest. Täiesti mitte-eestilikult jõulised, puhtad ja peegelsiledad metallobjektid meelitavad ja kriibivad. Hoolimata nende vormide selgusest ja raskusest ei tekita need tunnet, nagu keegi oleks mind kirvega kuklasse löönud – mingi erakordne tundlikkus päästab steriilsest igavusest. Lisaks võiks ära mainida ka Bruno Lillemetsa suurepärase kujundustöö sel näitusel.
