Ehe Eesti ekspressionism

Esimene "Painajate" kõva trump on koht. Isegi suveteatrite nupukate kohavalikute taustal. Igat laadi kunstnike töö (kostüümid, valgus, lavaseade, tulemeistrid) on saanud kokku nii võimsaks visuaalseks tulemuseks, et isegi kui sisu karvavõrdki ei puuduta, tasus juba kohale tulla. Ekspressiivselt liialdades: "Sõrmuste isanda" võtteplats on selle ürghiie kõrval plastmass ja aiapäkapikud.

Teine trump on tekstileid. Rudolf Reimani taustast kirjutab Arne Merilai tänases lehes lähemalt. 1925. kirjutatud "Painaja ja tundmatud" kui Kitzbergi "Libahundi" paralleeltekst mõjub igati värskendavalt - selgub, et teema ei olegi Eesti kirjanduses igaveseks puutumatuks kanoniseeritud. Peategelane: opositsionäär, väljaheidetu, libahunt on seekord mees, sepp. Täiesti omanäoliseks Eesti kirjanduses teeb ta järgmine kooslus: oma ajast ees olek ja tõus orjuse vastu koos lõpmatu hirmutava sünguse ja põrgulike allhoovustega.

Sarnaselt "Eesti ballaadidega" kujutatakse sajanditetaguseid eestlaseid helguseta: "Painajates" on ilusasti sees kõik meile omistatavad õudsad pahed: kriitikata kambavaim ja individualismi maha surumine; rõlgele (ervinõunapuulikule) papile avalik allumine ent tagaselja kirumine jne. Vägistamise ja verepilastuse võimsa kujutuse pärast söandaks koguni soovitada õrnas vanuses lapsed koju jätta.

Näitlejatöid arvustama ei hakka, sest ega lavalt ei paistnudki erilisi rollijooniseid. Pigem tundus, et näitlejail on lausa keelatud psühholoogiliselt usutava tegelaskuju loomine: mängida tuli üle ja suure kaarega üle. Kõik, mis laval toimus, oli forte fortissimos, teksti esitati karjudes. Täitsa nagu Eesti oma Volksbühne (kuulus Berliini teater, käis äsja Baltoscandalil). Ehk oleks võinud vahepeal tuure ja volüümi maha keerata, et järgmine haripunkt taas mõjuvamalt laksataks? Või oli siiski parim just täistuuridel lahendus, sest nii mõjus ta ülistiilse ekskursina 1910ndate-20ndate Saksa ekspressionismi. F.W.Murnau "Nosferatu" või F. Langi "M" tegelastel on suur šanss etenduse vaatamisele järgneval ööl ronida teatriskäinu õudusunenägudesse.

Teine märksõna lisaks intesiivsusele on sugestiivsus. Isegi kui lõpplahendus läheb maisemale vaatajale mõistmatuks esoteerikaks, on "Painajad" siiski lummav ja igale meelele mõjuv vaatemäng. Vaatajat mõjutama on ühendatud Eesti rahvalaulu sisendusjõulisus pluss metsahääled (intensiivsematel hetkedel liitub helikujundusse ka naabertalude koerte kiun) ja lõpus võpsikusse veetud orel. Parim retsept etendust nautida on lasta ratsionaalsusel minna ja viia end teisele tasandile, kuhu Jaan Tooming on oma vaatajaid alati juhatada püüdnud. Vihjeid vastuvõtukoodist anti tagantjärgi tähenduse saanud nutikas intros, mil publik kulges mööda padrikut ja vaatas valitud pildikesi tulevast vaatemängust. 

Leigo talu lähistele laande on järgmistel mängukordadel kindlasti asja kõigil, kel tõmmet Uku Masingu mõtte- või Peeter Lauritsa pildiilma poole; keda erutab võimalus näha nii Eesti peavoolust kui nüüdisavangardist kapitaalselt teistlaadset teatrit.

Rudolf Reimani “Painaja ja tundmatud”
Lavastajad: Jaan Tooming ja Anne Türnpu. Kunstnik: Liina Tepand. Valguskunstnik: Airi Eras.
Mängivad: Tõnn Lamp, Laura Peterson, Anne Türnpu, Ragne Pekarev, Martin Kõiv, Lauri Lagle, Britta Vahur, Mihkel Kabel, Markus Luik, Veiko Tubin, Bert Raudsepp, Eva Klemets, Mart Koldits, Ott Sepp, Kersti Tombak jt.
Järgmised mängukorrad 3., 4., ja 6. augustil 2006 Leigo talu lähedal metsas