Ehitatud keskkond ja fotograafia võim

Arhitektuuriteadlane Ingrid Lillemägi seletab, miks on just tõepärasus ja usaldusväärsus fotograafia suurim pettus.

Me arvame end tundvat tervet tohutut hulka arhitektuuri. Me ju teame, kuidas need majad välja näevad. Kui paljusid neist oleme aga isiklikult kogenud, tunnetanud toimivat ruumi, end arhitektuuris ruumistanud? Ja kas on kindel, et hoone kogemine reaalsuses ei jää pelgaks pildilt tuttava kujutise äratundmiseks? Kas me suhtleme objekti või tema imagoga?
Neid küsimusi võiks endalt küsida, jalutades võõras linnas või arhitektuurifoto näitusel Rotermanni Soolalaos. Näitusel on võetud eesmärgiks anda ülevaade majapildistustest Eestis algusaegadest kuni tänapäevani. Pealtnäha ausalt ja otsekoheselt jutustavad pildid meile ehitatud keskkonna arenemise lugu viimase pooleteist sajandi jooksul. Näeme tsaariaegsete linnade üldvaateid ja esindushooneid, sajandialguse aguli- ja külaelu, funkmajade puhast esteetikat, nõukogudeaegseid paneellinnakuid ja tänapäeva silevärskeid ärihooneid. Spontaanne reaktsioon on läheneda neile usalduslikult ja siiralt – foto tundub olevat kõige autentsem tõestus olnust. Siiski on just tõepärasus ja  usaldusväärsus fotograafia suurim pettus. Hoolimata siivsalt kronoloogilisest jutustavast esitusest on näituse fotode taga tunnetatav ideoloogilisus, mis eri aegadel teenis erinevaid huve. See, mis on kaadris, viitab paratamatult sellele, mida seal ei ole. Rohkem kui kujutatud objekt on kohal pildistaja oma teadvustatud või ka teadvustamata valikutega. Ajalisest jätkuvusest isoleerituna viitab objekt eelnenule ja järgnevale, püüdes konstrueerida endale sobivat totaalset vaadet reaalsusest. Kui 19. sajandi lõpu baltisakslased toetasid oma identiteeti hansaaegse vanalinna vaadete jäädvustamisega ja peadtõstev eestlaskond hoolikalt dokumenteeris valmivaid seltsimaju, siis nõukogude perioodi progressiivsuse tunnistajatena pidid säilima fotod voolumeetodil monteeritavatest paneelelamutest. Foto süütus on illusoorne. Kui fotomeediumi “läbipaistvust” on võrreldud klaasiga, siis tasub meenutada, et klaasil on võime ka peegeldada.

Kui ideoloogilist allteksti võib leida pea kõigist fotožanritest, siis arhitektuurifotograafia muudab arhitektuuri olemust ennastki. Olemuslikult on arhitektuuri vastuvõtjaks-publikuks olnud selle kasutaja. Arhitektuurifotograafia tulekuga muutus aga publik senisest palju laiemaks, arhitektuuri tarbimine fotode kaudu muutus analoogseks turistliku ruumitarbimisega. Lisaks sai varasemast palju suuremale publikule võimalikuks ligipääs muidu suletud või intiimsetele ruumidele – asutustele, eramutele, privaatsetele territooriumidele. Pildistatud ruum ei ole enam kunagi täiesti privaatne.

Kuigi foto peaks tekitama iha tegeliku arhitektuuri, autentse ruumikogemuse järele, kinnistab ta sageli selle asemel stereotüüpseid vaatenurki hoone kõige fotogeenilisematest osadest ja loob illusiooni hoone kanooniliselt õigest arusaamast. Massiliselt reprodutseeritud kujutiste puhul mõjutab vahendatud kogemus ka võimalikku otsekontakti hoonega. Tundliku silmaga vaatleja saab sageli üllatuse osaliseks – tegelikkuses pole hoone kunagi päriselt selline nagu pildil. Turistliku valmiskogemuste kiirkogumisega omandatakse aga tuttav fassaad, vaade või detail kui läbiproovitud märk, kui kindel tõestus ja teadmine – on nähtud. Mida fragmenteerunumaks muutub maailm, seda olulisemaks saab teatud märkide üldaktsepteeritus. Walter Benjamin on kogu inimese mälu võrrelnud fotoaparaadiga, mis ei jäädvusta mitte kulgevat protsessi selle loogilisuses, vaid eredamaid kaadreid, millega on lihtsam opereerida. 

Fotograafilisel kujutamisel baseerub terve arhitektuuri reprodutseerimise tööstus – ajakirjad, näitused ja muu. Just kadreeritud fotode abil produtseerivad need institutsioonid uusi suundumusi, üldistavad heterogeensest ehitatud substantsist välja tendentse. Arhitektuurifoto toodab ja taastoodab kaanonit, tekitab ja kinnistab ettekujutust heast, õigest ja ilusast, tõstab esile ühtesid autoreid ja kujutisi teiste arvel. Arhitektuurifoto, mis peaks õigupoolest olema tegeliku hoone visiitkaart või reklaam, jääb elama iseseisvat elu reaalselt eksisteeriva hoone asemel. Reprodutseeritu osutub tõelisemaks kui originaal, õigemini kaob võimalus sellise jäiga vahe tegemiseks, kuna reprodutseerimine muutub osaks hoone produtseerimise protsessist. Mõttetuks muutub küsimus, kas vaadata portreed (fotot) või portreteeritavat (hoonet), kuna nad segunevad, moodustades koos uue reaalsuse – simulatsiooni, mis on tõelisem kui tegelikkus. Nii asendub reaalsus Baudrillard’i järgi reaalsuse märkidega, mis ei viita enam millelegi, vaid on süsteemid iseeneses. Kujutamine pole enam imaginaarne, vaid uus reaalsus ise. Kogu institutsionaliseeritud arhitektuuriproduktsioon võib muutuda iseeneses toimivaks süsteemiks, mis sõltub vähe reaalsuses eksisteerivatest majadest endist – käibesse läinud ajakirjast ajakirja korduvad vaated elavad oma elu ja ühel hetkel ei olegi enam tähtis, kas tegu on objekti ülespildistuse või hoopis täiusliku 3D-mudeliga. Nii elab näiteks arhitektuurimaailmas laineid löönud Yokohama sadamaterminal (Foreign Office Architects) juba aastaid oma elu, olenemata sellest, kuidas edeneb ehitamine ja mil määral on algne välimus ehitamise jooksul pidanud muutuma. Arhitektuurina on aktsepteeritud see hoone oma abstraktsel kujul – projektigraafika ja 3D-kujutisena.

Võibolla on see kõik üledramatiseeritud liialdus ja visuaalsuse võidukäik ei suuda kummutada lääne tsivilisatsiooni abstraktse-verbaalse mõtlemise traditsiooni. Aga samas… te ju vaatasite pilte enne, kui lugema hakkasite?

Näitus “Kahemõõtmelised majad: Arhitektuurifoto Eestis 1860. aastatest tänapäevani” on avatud kuni 8. septembrini.