Ei õiget Kitse, õnge ega viiulit
Viinistu kunstnike-lugude seeria on saanud järje: “Külmetava kunstniku portreele” (2004) ja “Põrgu wärgile” (2005) lisandus nüüd “Kits viiuli ja õngega”. Kui Merle Karusoo dokumentaalprojektid tegelevad inimestega meie hulgast, pakkudes oma lavalugudega alati sotsiaal-selt teravat mõõdet ning on eesti teatrikultuuris märk omaette, siis R.A.A.A.M-i produtseeritud kunstnikelood ajavad eesti teatrimaastikule uut vagu, portreteerides eesti kunstnikke. Mõneti hariv ja tänuväärne tegu. Kuigi jah, eks näidendeid eesti kultuuriloo olulistest tegijatest on kirjutet-lavastet varemgi. Ent Viinistu lood, nüüdseks siis juba väljakujunenud sarjana, tõstavad niisuguse teatrilaadi võimaluse eriliselt pjedestaalile.
Paraku on seekordse kunstniku-esitlusega teatrilaval läinud nii, nagu juhtub sageli kassahittidest filmidega, millele publikumenust tiivustatuna järgmisi osasid toodetakse, ent need osutuvad aina lahjemateks, esimese õnnestumise väsinud kloonideks. Viinistu-projekti nüüdse, vägagi tagasihoidliku tulemuse esimest põhjust tuleb otsida Mart Kivastiku näidendist “Kits viiuli ja õngega”. Kivastik on valinud Elmar Kitse (Aleksander Eelmaa) värvikast isiksusest ainult ühe plaani – neurootilise, hüsteeriliselt siia-sinna tõmbleva, püsimatu ja viinakuradi küüsis vaevleva kunstniku. Oleks justkui õigustatud lähenemine, ent kisub kahtlaselt stereotüübiks kätte minema: sellised need loomepiinades kunstnikud ongi! Ja neid loomepiinu on kahe tunni jagu kestva lavastuse jaoks selgelt liiast. Veider, aga pärast etendust läbiloetud kavaleht andis Elmar Kitsest kui isiksusest ja kunstnikust hoopis põnevama, huvitavama ja inforikkama pildi ja pani küsima: miks ei mahtunud osakestki sisukast kavalehest näidendisse ja lavale? Meie ees olid küll kunstnik Kits, õng ja viiulgi, aga vaid õõnsavõitu märkidena. (Ja muuseas, kavalehte ei pea sugugi lugema enne etendust!)
Sama lugu on ka näidendi-lavastuse ülejäänud tegelastega – nii Elmar Kitse abikaasa Lindast (Rita Raave), poeg Margusest (Markus Luik) kui ka Kitse kunstnikust sõbrast Lembitust (Raimo Pass, kahjuks on nägemata Tõnu Oja tõlgendus) õhkus vaid stereotüüpset lamedust. Ja kui kirjanik on niisuguste tüüpidega – kiuslik abikaasa, arrogantne teismeline ja totu sõber – loo kirjutanud, siis ega näitlejail pole ka laval suurt rohkemat mängida. Millest on tegelikult pagana kahju, sest näitlejakoosseis on paljulubav, eriti Aleksander Eelmaa oma nimirolli võimalusega, mis kas autori või lavastajate tahtel jäi vibreerides poolele teele. Austades vägagi Kivastiku kirjanikuannet, tuleb paraku tunnistada, et “Kits õnge ja viiuliga” mõjus kui dramaturgiline eel- või proovitöö pärisnäidendi kirjutamiseks.
Kahjuks ei suutnud ka lavastajad Aarne Üksküla ja Raimo Pass tükile ja rollidele hinge sisse puhuda. Ei andnud lavastusele tuge ka Pille Jänese kunstnikutöö, mille papist olustikulisus mõjus kiirustava (või odava?) teostusena. Ja võltsina. Kui napile lavapinnale kokku surutud kunstmuru, õnnetu kasvuhoone, hale ojake (imiteerimas Kitse lemmikkalastamiskohti Valgemetsas), pooleliolev paat jms pidid mõjuma võõritusena, justkui vastandusena tegelikule avarusele, mis Kitse aina Tartu ja Valgemetsa vahel pendeldama sundis, siis see ülesanne ei leidnud jällegi omale lavastuses kohta.
Etendustelt lahkudes valdas mind pigem pettumus kui pahameel: kurbus käestlastud võimaluste pärast. Muidugi, alati ei lähe nii nagu tahaks. Selge see. Vahel tekib teatrit vaadates tunne: võib-olla poleks pidanudki proovima. Või pidanuks üritama uuesti.
Mart Kivastik, ”Kits viiuli ja õngega”.
Lavastajad Aarne Üksküla ja Raimo Pass.
Kunstnik Pille Jänes.
Mängivad: Aleksander Eelmaa, Tõnu Oja, Riita Raave, Raimo Pass ja Markus Luik.
Esietendus 1. juulil Viinistu vanas kalatsehhis.
Teater R.A.A.A.M.
LOE:
Mart Kivastik
“Külmetava kunstniku portreed”
Viinistu triloogia. Väike Öömuusika. Tartu, 2006. 303 lk.
_____________________________________________________
Eesti vähedramaatiline vaimulaad pole lasknud meil dramaatikas nii tugevasti esineda kui lüürikas ja eepikas. Efektne ja põnev näidend on meil ikka haruldane olnud. Seepärast tuleb Mart Kivastiku näidendiloomingut tunnustada.
Triloogia esimene näidend, “Külmetava kunsniku portree” (Konrad Mäest) on kõvasti kiita saanud. Tõesti, isiku- ja kultuurilooline aines on siin koomuski ja üldinimliku plaaniga heas tasakaalus. On teavet, kunstipürgimusi ja unistusi.
“Põrgu Wärk” on kavatsustes veelgi suurejoonelisem: tegelasteks terve galerii eesti kultuuriheerosi, palju erinevaid aegu ja tegevuskohti. Efektne näidend, kuigi teatavate keskendumisraskustega, Wiiralt on selles kivike mosaiigis nagu kõik teisedki. Loo käivitajaiks on valitud kaks nõukogude miilitsatöötajat aastast 1940. Lavaline aga stiihiline teos. Puhuti naljakas, puhuti natuke ebaoluliste asjade kallal jaurav.
Uus näidend “Kits viiuli ja õngega”, on eelmistest hoopis kammerlikum, väheste tegelaste, tegevuspaigaks Valgemetsa ning valdavalt istuvad laval alkoholiprobleemiga heitlev kunstnik ja tema totuvõitu sõber Lembit.
Mulle paistab, et Kivastiku andelaad lubab ka ebaadekvaatsele purjus targutamisel eksistentsiaalse suuruse sisse kirjutada/lugeda. Tal vist kohe on tahtmist ja kannatust kultuuriheeroste jauramist tundide viisi nautida. Paraku pole teatrivaatajalt põhjust sellist empaatiat ja kannatlikkust nõuda.
Kitse-lugu jääb ühetooniliseks. Esimene vaatus on juskui viiulimäng ühe keele peal –meistril on viinahimu, 18 kopikat ja suur nõutus, mida endaga peale hakata. Teist vaatust on mõnusam jälgida – Kits võtab lonksu ja saab ahastusest üle. Avab oma isikut ja loomekreedot, kunstnik ja isegi tema perepilt asetub helguse paistesse. Sünnib kergelt katartiline hingeülenduski.
Kokkuvõttes on Kitse-näidend siiski eelmistest nõrgem. Vahenditus on muutnud selle ühetooniliseks, enamik Kitse inimlikke ja kunstlilisi kvaliteete jäänud lava taha.
Kalev Kesküla
