Demograafiliste muutuste tuules näeb seni kinokunsti valgusvihust välja tõrjutud vanemaealisi naisi küll filmide peaosades järjest enam, ent sagedasti siiski kas „klantsversioonina“, kus peategelane peab vananemise kui loomuliku protsessiga graatsiliselt, teatud esteetilistele kriteeriumidele vastates toime tulema, või „huumorivõtmes“ nende kriteeriumide vastu pretensioonikalt mässates, mis parimal juhul jätab ekstsentrilise, ent kahetsusväärselt tihti ka naeruvääristava mulje. Ausat ja avatud pilku naiste seksuaalsusele elukestvas per­spektiivis näeb kinoekraanil endiselt harva.


Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: