Ei ole papist poiss
Selleks, et üles võtta ilma dialoogita sümbolistlik lühifilm, mis on osa Sander Allikmäe magistritööst, toodi noore filmitegija juhtimisel Dvigateli angaaridesse kaks tonni kartongi, mis laiali laotatult oli pool kilomeetrit pikk. Siis algas nädalapikkune papivoltimine – sest filmi tegevustik on viidud abstraktsesse maailma, kus pole muud kui papist majad, papist töökohad, igaüks püsigu vagusi oma kastis ja Süsteem karistab mis tahes isetegevuse eest.
Väike inimene (Elisabet Tamm) ja tema Naaber (Marko Leht) suudavad ime läbi saavutada põgusa kontakti, mis ei jää kõikenägeval Süsteemil kahe silma vahele. Mis edasi juhtub, seda vaadake filmist, mida saab esimest korda näha jaanuari lõpus Londoni vanimas kinos Regent Street Cinemas, ja Tallinnas kohe pärast seda.
Minimalistlik lugu võimust ja selle kuritarvitamisest, küsimusest, kust läheb piir turvalisuse ja kontrolli vahel, on Sandri sõnul eestlasele kindlasti mõistetav kas või küüditamise näitel – Siberisse saadeti kõik, ka lapsed ja vanurid. Näitamaks võimu võimsust ja ettearvamatut ükskõiksust, mis teeb täpselt seda, mida tahab: “Ja ole valmis, sest sa võid olla järgmine, kui mulle ei meeldi sinu olek või teod.” Samal põhimõttel töötab tema arvates ka mitmete suurriikide välispoliitika Lähis-Ida suunal: “Parem on kohe rünnata ning näidata, mis ka teisi ees ootab, enne kui keegi kahelda jõuab!”
Otsus teha film ilma dialoogita oli teadlik – siis ei jää film vähemasti teoorias ühegi rahvusvahelise filmifestivali või telekanali juures keelebarjääri taha toppama. Hetkel lisatakse Sandri magistrifilmile eriefekte Londoni tunnustatud firmas Framestore, aga oma osa annavad ka kohalikud stuudiod – Motion ja FrostFX. Kuidas õnnestus saada jutule firmaga, mille teenuseid viimati kasutas Steven Spielberg filmiga “War Horse” ja Guy Ritchie oma tuliuue Sherlock Holmesi järjega, Harry Potteri finaalsaagast rääkimata? “Ühiste tuttavate kaudu – nagu ikka, tähtis on rääkida õigel ajal õigete inimestega. Neil on parasjagu testimisel just üks uus tarkvara ja nad võtsid minu filmi proovimiseks ette,” ei tee Sander saladust.
Üle nelja aasta Suurbritannias elanud Sander õppis enne Westminster Film Schooli astumist Cambridge’i School of Artsis meedia ja sotsiaalsete normide mõju ühiskonnale. Miks õppida meediat ja filmi Eestist eemal, kui siin on ju Balti Filmi- ja Meediakool olemas? Peamine erinevus seisneb Sandri sõnul selles, et õppejõud on Inglise koolis oma ala tipud, needsamad inimesed, kelle nimesid võib lugeda tähtsate teooriaraamatute kaante pealt. Või siis olulised filmitegijad, kelle filmid festivalidel auhindu nopivad. Nad annavad lahkesti edasi kogemusi, mida ise filmitööstuses töötades on aastate jooksul omandanud. Sander meenutab värvikalt kursust, mille jooksul nad õppisid näitlejaga töötama: kõik 11 režissööriõpilast pidid lavastama neile antud näitlejatega stseeni filmist, mille õppejõud oli ise kunagi lavastanud. Kõik need 11 lahendust olid erinevad. Lõpuks näitas õppejõud, kuidas tema ise selle lahendas.
“Näitlejat tuleb austada – ei ole hea mõte talle ette näidata või öelda, et “istu nüüd laua taha, võta tass kätte ja tõsta suu juurde”. Näitlejaga tuleb olla viisakas,” teab ta omast kogemusest.
Või siis see, kui nad analüüsisid õppejõuga kaks tundi, kuidas montaažis üht lõiget teha (“Kõik on kinni inimese ajus – mida aju esimesena märkab ja kuidas taju toimib”).
Õigupoolest, tunnistab Sander, on see kunstiline lühifilm “Silent Day’s” enese proovilepanek täiesti teistsuguses žanris – sest õppesuund on Sandril mainstream-filmide tegemisele. “Alguses ikka humoorikalt öeldi, et kunstifilme võib alati enda lõbuks teha, kuid sellega te “leivale sinki ei osta”,” selgitab noormees, kuidas udupeadest idealistidest koolis korralikke inimesi kasvatatakse. Kooli kõrvalt on Sander olnud aastaid Kanal 2 korrespondent ja kaameramees Londonis, 2010. aastast töötab ta ETV-le. Vahepeal käib kodumaal reklaamfilme tegemas nagu tema sõber, tudengi-Oscari võitnud Tanel Toomgi, ja loob sel kombel isiklikke suhteid mõlema riigi filmi- ja meediatööstusega.
Mis edasi? “Proovin minna doktorantuuri, et oma konkurentsieeliseid suurendada,” muigab ta tulevikku vaadates. Sihikindlusest Sandril puudu ei tule. Räägime veel Lars von Trieri “Melanhooliast” ja Terrence Malicki peagi Eesti kinodesse jõudvast “Elupuust” (“ma pole kunagi näinud nii suurt väljajalutamist”). Mõlemad filmid on vaatajale üsna ebamugavad vaadata ja mitte just päris peavoolukino, aga Sandrile meeldisid mõlemad. “Olen viimastel päevadel aina rohkem kohanud inimesi, kellele “Melanhoolia” üldse ei meeldi. Tundub, et nad tunnevad ja näevad seal otseselt ennast. Keskmine kinokülastaja läheb siiski ju kinno, et teiste õnnetuse üle naerda, mitte kinolinalt endavastast kriitikat saada.”
