“Väikesed jumalad”
(PoP-Top)
Terminaattorista-tuttu Eimel Kaljulaid on meie mail peale Gunnar Grapsi vist
ainsana staartrummari tiitli vääriliseks saanud. Lisaks
rütmikale kütab näpuotsaga veel nii kitarri kui klaverit ja omab
kiiduväärt nahaalsust, et kogu muusikaline purts plaadile panna.
Trenditeadlikke hoiatamata sasitakse rasvase käega kokku teada-tuntud
bluusi, rokki ja ballaade, aga elujaataval, isegi humoorikal ülejala-moel.
Võrdsete sentimeetrite kaugusel on siin nii ülelahe-laevafiiling
kui sitssärgine ja nahkpeffine staadionisära. Ilmselt viinatopsi
aurudes on ühislaulma saadud Villu Tamme, kuskilt liibub ligi Lea Liitmaa,
kes koos Eimeliga on ballaadiks vorminud Mart Kalveti madratsi all peidus olnud
lembeluuleread. Ühesõnaga, kirju seltskond. Endiselt, ausalt
öeldes valdavalt vigurdab lugudes imetabane aktsent, millega kodulauljad
oma sõnaseadmisi kaunistavad, midagi soome- ja venepärase
mulgutamise vahemailt. Siin saab aidata vist ainult Heidy Tamme.
Nagu alati, on kõik hea kuskil peidus – plaadi peidulugu on
täitsa meatloaflik, novemberrainilik klaveriballaad, mille eest
tahaks Eimelit lausa kättpidi tänada.
5
