Piret Tali
"Eino Baskin. Naer läbi pisarate"
Fookus Meedia OÜ, 2009. 256 lk.

Lähenesin teosele eelarvamusega. Arvasin, et ega teatri- ja estraadikorüfeest pärast tema enda sulest ilmunud elulooraamatut "Raudeesriide taga" (Perona, 1993) midagi olulist lisada pole. Tegelikult on "Naer..." vähemalt sama huvitav ja iseseisev teos. Nad ei sega teineteist, vaid täiendavad.

Baskini lava- ja suurel määral ka eluolemuse mõistmiseks sobib lõik lk 52:

"Kui hiljem juba draamateatris töötasin, siis küsisin Lauteri käest:

"Kuule, Ants, miks te mind vastu võtsite?"

Ta vastas, et ma erinesin teistest metsikult, olin hoopis teise temperamendiga.

"Sa olid täitsa professionaal," ütles Lauter ja lisas, et siiski tekitas see komisjonis ka omajagu kahtlusi: kogenud inimest on ju keeruline vormida."

Vorpida on Baskin küll ja küll saanud, vormida pole teda aga tõesti kellelgi õnnestunud.

"Raudeesriie" jäi liialt oma aega. Seda Baskini üliterava olmesatiiriku talendi tõttu, mis on suunatud nõukogude ühiskonna tobeduste ja absurdsuste väljanaermisele.

Huvitav ongi mõlemat paralleelselt lugedes jälgida, millele Baskin kahekümne aasta eest suuremat tähelepanu pööras, millest kiiremini üle libises ja vastupidi. Näiteks elust nõukogude tagalas esineb esimeses raamatus episood, mida Baskin nimetab oma elu õudseimaks: koos ema ja hobusega öösel metsas huntide eest põgenemine. Teises see puudub, seevastu on täiesti uus teema süütuse kaotamine moskvalannast kaunitari embuses sealsamas Kasahstanis.

Omaette pärl on "Raudeesriides" lk 46: "1947. aastal ei saanud ma teatrikooli sisseastumiseksamitele minna sel põhjusel, et mul oli viimane klass õhtukeskkoolis alles pooleli." Nüüd selgub: vähe sellest, et keskkool jäigi lõpetamata, lisaks segas Baskini sisseastumist suuresti ka kolmeaastane vanglakaristus (kaubatalongide võltsimise eest), mida ta sel ajal kandis.

Muidugi on 20 aasta jooksul paljud asjad lihtsalt muutunud. Näiteks "Raudeesriide" väide "Lembit Ulfsak, vastupidi, on maganud maha oma suure ande teatrinäitlejana" on asjaosalise poolt tänaseks piisavalt heastatud.

Baskin ütleb sissejuhatavalt, et on natside käe läbi kaotanud 15 sugulast, istunud kaks korda kinni, lahutanud laval publiku meelt, kui korraldamist ootas pisitütre matus, üle elanud kolm infarkti, lebanud 47 päeva koomas, naisi aga on tema elus olnud nii palju, et kohtuprotsessil süüdistasid teda amoraalsuses kümned naised üle Nõukogude Liidu.

Need on täiesti piisavad argumendid, et mehest kaks raamatut välja anda.

Küllap on Tali "Raudeesriiet" arvestanud ja esitab uut materjali nii palju kui võimalik ja kordab vana nii vähe kui hädapärast vajalik. Ka on tundmatuseni paranenud fotode kvaliteet.

Eriti väärtuslikuks muudab Baskini mälestused nende ajaline ulatus. Need ulatuvad süvitsi isegi 1930. aastatesse, millest rääkijaid jääb üha vähemaks ja vähemaks. Üsna pea ütleb meie kollektiivne mälu selle ajalooperioodi kohta Hannes Võrno häälega: "Paneme lukku!"

Ega neljakümnendatestki jutt igav ole. Näiteks Eino ennetähtaegne vanglast vabanemine - Kálmáni opereti "Silva" etendamise eest koos Harku konservatooriumiharidusega naisvangiga vanglatevahelisel kultuurilisel ülevaatusel. Pealegi kasvas Baskin üles omapärases juudi-eesti-vene keskkonnas ning tal puudub seda aega käsitlevale eesti memuaarkirjandusele kohustuslik mustvalge vastandus "head sakslased - halvad venelased".

"Raudeesriide taga" kajastab üheselt Baskini positsioone. Ise kirjutas, ise teab, ise vastutab. "Naeruga" on lood keerulisemad ja sinna on sekka sattunud ilmselt rääkija ja kirjutaja hetkelistest mittemõistmistest tingitud jama. Näiteks jidiš pole heebrea keele lihtsam variant (lk 21), vaid põhineb saksa keelel. Kindlasti ei saanud Eino ema laenata Soome pangalt miljoneid kroone (lk 24), vaid ehk sente. (Sel ajal oli komme näidata varandusi sentides.) Lk 40 räägitakse umbmääraselt "ühest eestlasest näitlejast, kellel oli juuditarist naine" ja kes tegid ühiselt enesetapu, et Gestapo piinu vältida. Võiks ikka viisakuse pärast näitleja nime - Harry Paris - ka välja öelda. Peter Karvaš (lk 91) polnud ungarlane, vaid slovakk. Need pole kivid autori kapsaaeda, ega temagi kõike kontrollida jõua. Raamat on lihtsalt sisuliselt toimetamata nagu lõviosa pärast taasiseseisvust eesti keeles ilmunud faktipõhisest kirjandusest.

Küsitav on lk 13: "Toona oli tavaks, et kui noored inimesed abiellusid, muretseti neile kogu korterisisustus mööblist kuni lauanõudeni ning perekonna monogrammidega voodipesuni."

"Naer..." on teatud määral kallutatud naisteajakirjandusliku madalalaubalisuse suunas. Rõhutatakse näiteks sedagi, kui Baskinil ei olnud mõne naisega suhet (Lisl Lindau, korteriperenaine). Mis siis veel suhetest endist rääkida! Aga see on aktsepteeritav, sest tema teatriteele keskenduv "Raudeesriide taga" on juba olemas. Uued faktid aitavad Baskinit ja tema aega mitmepalgelisemalt mõista. Võib-olla oli tema kõrge lennu üks põhjus ka see, et ta oli 38 aastat abielus lennukimootorite inseneriga?

Masendav muidugi, et meil on nüüd Baskinist kaks elulooraamatut, aga mõlemas puudub isikunimede register. Aga kui mehe elu pole mahtunud ühte raamatusse, miks ta kahtegi mahtuma pidi. Nii et neid võib veelgi kirjutada.