Einstürzende Neubauten
“Alles Wider ­Offen”
(Potomak)
Kunstlärmajate üllatustevaba ja konservatiivne põli.

Avalugu “Die Wellen” on hea ja oma dramaturgiliselt ülesehituselt kõigiti köitev – Blixa Bargeld ja teised klammerduvad staatilise klaveriakordi külge, kuni siis toosama monotoonsus ise kogu laulu kaosesse uputab. Kena, aga siin on kaks probleemi. Esiteks jääbki see plaadi parimaks looks ning teiseks on Einstürzende Neubauteni üldisem arengutrajektoor olnud tolle loo omale täpselt vastupidine. Kunagi 80ndate esimesel poolel algas neil kõik taluvuse piire pingutavast industriaallärmist, siis järgnes väga vaiksete ja väga valjude hetkede väga teravmeelne sümbioos ning nüüd poleerib bänd juba mõnda aega läikima väga standardset, isegi konservatiivset lauluformaati.

Igatahes on nad seda palju paremini teinud kui siin. “Ich Hatte Ein Wort” ja keelpilli-imitatsiooniga “Von Wegen” lihtsalt hoolitsevad selle eest, et emotsionaalsed ootamatused klassitsistlikku vormipuhtust häirima ei tuleks ning isegi Blixa Bargeldi vokaal on pigem koduselt ebaprofessionaalne kui tõrksalt ja intri­geerivalt perversne. Üheksaminutiline “Unvollständigkeit” püsib turvalises leinamarssi meenutavas võtmes nagu trip-hop-tinktuuriga lahjendatud The Doorsi “The End” ning läheb vaja püüdlikku respekti nende arranžeeringu armsalt metalse kõlaga detailide vastu, et igavust peletada. Ja sellises liigagi õdusaks timmitud valguses on peaaegu hea meel kohata säärast Kurt Weilli stiilis paroodiat nende kunagistele “rauatööaegadele” nagu “Let’s Do It A Dada”.
6