EKA 95
Eesti Kunstiakadeemia identiteet – olgu selleks siis vabamõtlejalik protestivaim, meele ärksus, hea maitse või kooli väiksusest tingitud perekonnatunne – hõljub praktiliselt kogu meie kunstnikkonna kohal. Peaaegu kõik meie professionaalsed disainerid, tekstiilikunstnikud, arhitektid, maalijad jne on õppinud just selles koolis. Kuigi riigikogus ei ole neist tartlaste, tipikate või pedakatega võrreldavat survestajat, on kultuurielus sellel kogukonnal uskumatult oluline roll.
Eesti Kunstiakadeemial täitus tänavu 95. tegutsemisaasta. Tegus ülikool, keda vanuse poolest võiks ju Elmari või Vikerraadios ilusa ümmarguse sünnipäeva puhul tervitada, ei tutvusta end mitte luitunud teklite ning paraadüritustega, vaid põnevate nägemustega. Akadeemiale omane tehnoloogiline süvitsiminek on saanud rahvusvahelise haarde. Ei kiibitseta ainult kodutanumal pildikesi ning karbikesi tehes, vaid osatakse anda oma tegemistele laiem mõõde.
EKA asutamisajaks loetakse aastat 1914, mil Eesti Kunstiühing lõi Tallinna Kunsttööstuskooli, mida võib pidada esimeseks kunstikooliks Eestis. I maailmasõja jätkudes muudeti 1917. aastal koolile antud Kanuti gildi ruumid (kus ollakse praegu samuti otsaga tagasi) sõjaväehaiglaks.
Uus kodu leiti esialgu Tallinna Linna Tütarlaste Kommertskooli keldris. Kuid juba samal aastal saadi enda käsutusse suletud Tallinna Tütarlaste Gümnaasiumi hoone Tartu maantee 1. Just siin tegutseb akadeemia praegugi ning ka uus maja, mille ehituse alguse tõttu hetkel juba asju pakitakse, rajatakse samale krundile.
Kooli esimene juht aastatel 1914–1934 oli konservatiivsete põhimõtetega Voldemar Päts. Aina laienevat haridushaaret demonstreeris 1924. aastast pärit uus nimi – Riigi Kunsttööstuskool. Esimeste õppejõudude seas oli mitmeid mainekaid tegijaid, nagu voolimistöökoja esimene juhataja Jaan Koort, naha- ja papitöö ning raamatuköitekoja vedaja Eduard Taska või graafikaõppejõud Günther Reindorff.
Edaspidi pandi suuremat rõhku ka kujutavatele kunstidele, samuti hakati õpetama sisearhitektuuri ning aiakujundamist. 1938. aastal läks haridus kahetasemeliseks ning jätkati Riigi Tarbe- ja Kujutava Kunsti Kooli ja Riigi Kõrgema Kunstikoolina.
II maailmasõja ajal oli õpetamine väga lünklik. Siiski saabus uus õitseng Nõukogude ajal, mil otsustati kunstialane haridus tsentraliseerida Tallinna. Samuti toodi 1949. aastal Tallinna Polütehnilisest Instituudist üle arhitektuurikateeder ning loodi 1966. aastal tööstuskunsti kateeder. Kunstiharidust krunditi ka mitmekesiste humanitaar- ning reaalainetega. Aina enam tekkis kontakte teiste õppeasutustega, samuti kujunesid oma traditsioonid ning ettevõtmised, nagu Kaljo Põllu 1978. aastal algatatud soome-ugri ekspeditsioonid.
1989. aastast Tallinna Kunstiülikooli ning veelgi enam 1995. aastast Eesti Kunstiakadeemiana on püütud haridust muuta põnevamaks, moodsamaks ning Euroopa standarditele vastavaks. haridus ulatub bakalaureusest doktorini, tehakse teadustööd ning mitmesuguseid projekte. Lisaks pannakse rõhku ka loovale ettevõtlusele. Näiteks pakutakse firmadele abi oma toodete väljatöötamisel.
Samas on rõõm tõdeda, et täiskasvanutele mõeldud täienduskoolituse või lihtsalt vahva hobiharidusena saab ka täitsa tavaline kunstilemb Avatud Akadeemias lihtsalt õues joonistada või aimu ruumikujundusest.
Isegi koosolekuks kasulik õpe
Olen oma elus pidanud erinevaid ameteid ja võin kinnitada, et loomingulisus ja visuaalne mõtlemine tulevad kasuks väga erinevates situatsioonides. Ka tavapärast koosolekut juhtides või ükskõik millist asutust tüürides; isegi seaduseelnõude tekstides paneb kompositsioon õiged asjad paika ja viskab valed välja. Muidugi peab ise seejuures olema avatud ja kogu aeg juurde õppima – õnneks on õppimine ja uudishimu kunstnikule olemuslikud, sest ilma nendeta poleks ta kunstnik. Ja kunstnikuks olemine polegi nagu elukutse, see on eriline elamise viis, mis annab toe ka sinu kõigile teistele võimalikele ettevõtmistele.
Prof Signe Kivi
;rektor
