“Kuhu põgenevad hinged”

Režissöör Rainer Sarnet. Osades Ragne Veensalu, Lenna Kuurmaa, Ivo Uukkivi, Viire Valdma, Andres Lõo jt.

Esilinastus CC Plazas 25. oktoobril.


Mõned kinematograafiliselt hunnitud kaadrid, mõned hästi õnnestunud stseenid, mõned ebatüüpiliselt lahendatud olukorrad, originaalne kunstnikutöö, valgus mängib hästi kaasa... Nojah, aga see kõik võiks ju ühe päris kopsaka eelarvega, profi meeskonna, hästi valitud osatäitjatega filmi puhul olla elementaarne ja üldse mitte eraldi mainimist- ja kõneväärt?


Aga mõnikord ei piisa ka kõigest eelnevast
, et tekiks emotsionaalne, elus tervik. Just nagu kvaliteetseimast looduslähedasest materjalist kummi­nukk ei asenda päris naist. (Eraldi tahaks siinkohal ka CC Plaza pihta tuld süljata – mille pagana pärast raiskavad filmitootjad parima pildi ja heli saamiseks sadu ja sadu tuhandeid, kui Plaza vananenud kinotehnika seda maha mängida ei suuda?!)


Peataolek ja fookuse puudumine, või siis fookuse pidev ümberpaigutamine ja suisa krooniline võimetus vahet teha, kes on filmi terviku mõttes oluline karakter, kui palju ekraaniaega ta peaks saama jne – iseloomustab ehk kõige täpsemalt ­seda teismeliste tüdrukute murdumise ja vastu­tusvõimeliseks saamise filmi, mida on vürtsitatud satanismi ja kristluse võrdseks mõttelaiskuseks kuulutamise, pereprobleemide ja keskeakriisidega, kriitikaga noorte hingede kergekäeliste hullutajate pihta.


Aga selle asemel, et näidata, ikka räägitakse. Peeter Sauteri lihvitud tekst noorte tegelaste suus elavaks ei muutu, kõlab õõnsalt ja võõralt. Nii Ann (Ragne ­Veensalu) kui Maya (Lenna Kuurmaa) on usutavamad, kui nad midagi ei ütle – kaadreis, kus nad üksteiselt altkulmu seiravad, jäätist söövad või Lasnamäe kanali servas hommikuvalges koju kõmbivad, on kaalu ja emotsiooni.  (Paremini on õnnestunud Anni võõrasisa ja ema omavahelise suhte väljendamine, sõnas, ma mõtlen.)


Tulemuseks
ongi nagu ühe päris põne­va ja paljutõotava noorteseriaali pilootosa, mille ülesandeks on meile aega säästes pealiskaudselt tutvustada võimalikult palju tegelaskujusid, ja siis jõuda kiiresti mingi enam-vähem rahuldava vahelahenduseni, mille pealt on hea jätkata. Isegi kelmikad meediasse paisatud märksõnad, nagu “väljajätteline”, “eklektiline”, “ambivalentne”, ei aita hädavaledena kaugele – filmitud materjali, millest tervik kokku monteerida, oli ohtralt. Kesise tulemuse põhjuseid saab otsida ikka konkreetsetest režissööri otsustest või otsustamata jätmistest.


Sarnet on öelnud, et eks see film ikka enda kogemuse pealt on tehtud, kelle teise pealt ikka inimene luua saab. Sestap ei suuda mind ka jutud “paha-paha produtsent tõmbas geeniusest režissöörile ­jälle koti pähe ja vaiba alt ära” selles ümber veenda.

Mida noored arvavad: 

Film räägib sellest, kuidas teismeline tüdruk soovis oma veel mitte sündinud poolvenna surma, ja kasutas selleks satanisti abi, needes ta ära.
Poolvend sündis südamepuudulikkusega ning Ann mõistis, et tegi valesti. Tüdruku klassi tuli uus õpilane Maya, kes oli liitunud satanistidega. Ann algul kasutab Mayat ära, et jõuda satanisti ­Sethi juurde – selleks, et võtta oma soov tagasi. Tegevuse käigus Ann magab Sethiga ning neile satub peale Maya, kes on Sethi tüdruksõber.
Lõpuks läheb Anni poolvenna südameoperatsioon hästi, Maya ja Ann lepivad ära.
Kõige paremini elas oma rolli sisse Lenna Kuurmaa. Teiste näitlemisel oleks vaja olnud väikest lihvi. Film mulle meeldis, iseloomustab nii mõndagi eesti noort. Silme ette tuli nii mõnigi tuttav, kelle elu sarnaneb mõne filmis oleva karakteriga.
Aga suitsetamine oli küll võlts. Väga võlts.

Grete, 17


Algus meenutas natuke teatrietendust “norway today”, eriti see saatanaga kuskil chatroom’is rääkimine. Peaprobleemiks Annil, kes on vist natuke emo, paistis olevat hirm, et uue pereliikme sünd muudab peres kõik halvemaks. Seega ta üritas seda iga hinna eest takistada. Vanemate suhted olid keerulised: ema ei luba oma mehel tütrega kokku saada (või siis puudutada), ja ilmselt üheks jamade allikaks oli isa “armukese” pidamine, kuigi ma pole päris kindel.
Kirikusse läksid nad vist selle pärast, et Sethiga kokku saada, aga kuidas satanism ja ristiusk kokku lähevad? Täiesti arusaamatuks jäid need voodoo-inimesed, kelle juures Maya vahepeal käis. Ja mis nende hauarüüstamistega oli? Jääb vist natuke segaseks kõigile. Oleks võinud ka natuke näidata seda, kuidas Maya kohtus nende underground vendadega.
Visuaalselt meeldisid mootorrattatrikid ja sõidult võtted. Oleks tahtnud natuke kauem aega “seedimiseks”. Kõik juhtus kuidagi kiiresti. Ilmselt vaataks ühe korra veel.

Märt, 17