Jeanne Moreau pole mitte ainult filmidiiva ja ikoon. Ta on isiksus, ta esindab kinolinal intelligentset naist. Moreau’d peetakse üheks enim saavutanud prantsuse näitlejaks, ta on töötanud koos hulga 20. sajandi tuntuimate režissööridega – Welles, Cocteau, Antonioni, Fassbinder, Buñuel, ja muidugi Truffaut ja Louis Malle. Ja nüüd mängib see kinolegend Ilmar Raagi filmis välismaal elanud eestlannat, kellest aeg on välja tahunud upsaka ja uhke ning üpris pahura Pariisi proua.

Meie intervjuu kujunes kultuurisündmuseks minu südames. Me ei vestelnud mitte ainult tehtud filmidest ja nähtud eestlastest, vaid ka nendest asjadest, mida Moreau pole teinud ega kavatsegi teha. Huvitav on avastada, mida see visionäär arvab poliitikast, teatrist ja elegantsist, elust laiemalt. Ja kui põnev on kohtuda artistiga, kelle elu on põimunud möödunud sajandi maailmakultuuri mõjutanud inimestega – Jean Genet, Rudolf Nurejev, Chanel, Godard, Marcello Mastroianni, André Gide, Jean Renoir, Pierre Cardin, Jean Cocteau, Ingmar Bergman, Anaïs Nin, Henry Miller, Roman Polanski, Henri Cartier-Bresson. Mind puudutas tema nooruslikkus – mitte sentimentaalne ja püüdlik, vaid hingenoorus. Ka 85aastaselt vaatab ta erutatult ja põnevusega tulevikku.

Moreau ütleb ise, et fiktsioon muutub autobiograafiliseks, kui autoril on tõeline anne. Kange kohvi, šokolaadikommide ja kergelt õhus hõljuva sigaretisuitsu kõrvale pajatab ta loo omaenda elust, mis ongi omamoodi kirjandusteos.

Tere, madame Moreau, milline au ja rõõm teiega kohtuda! Siin on väga hubane. Mõtlesin intervjuu eel, et pigem ei esitaks konkreetseid küsimusi, pigem huvitaks kuulda, mida te ise kõigest arvate.

Bonjour! See on väga hea, nii on palju parem. Nii tekib tõeline mõttevahetus. Palun, võtke nüüd šokolaadi ja suhkruingverit.

Tahtsin alustada päris algusest, kuid ma ei malda oodata. Kuidas tundus Ilmariga töötada?

Lugesin stsenaariumi. Mind huvitavad väga lood eksiilis elavatest inimestest, see, kuidas nad puutuvad kokku endast vanema põlvkonnaga. Me töötasime Ilmariga päris pikalt ja regulaarselt, enne kui filmi väntama asuti. Nii et meil oli piisavalt aega, et teema läbi hammustada ja film korralikult ette valmistada.

Mina tulin varahommikul kohale, rääkisime omavahel läbi, kuhu ta kaamera kavatseb panna, kuidas ta soovib meid üles võtta jne – sest filmiti ju korteris. Sellest kohast kujunes mulle ajutine “kodu” – panin sinna oma kardinad, tõin oma parfüümid, valisin kapid.

Ka riided olevat olnud teie enda omad. Kuulsin, et ka võtete ajal valisite oma kostüümid ise, tõite need Chanelist kohale.

Mulle tuli filmis idee, et Frida võiks kinkida Annele midagi oma garderoobist. See sobis sinna hästi. Stiil ja sisu käivad koos. Minu elus on olnud mitmeid moekunstnikke, mademoiselle Chanel oli üks nendest, ta inspireeris paljusid. Olen kandnud tema riideid läbivalt mitmes filmis.

Teie peenetundelised tsitaadid on kuulsad. Näiteks olete kord öelnud, et teie elu moto on mitte anda hinnanguid. See film on pungil eelarvamustest ja hinnangutest.

Nagu inimeste vahel ikka juhtub – filmis kerkivad esile ammused haavad, reetmised, hinnangud. Vanad olijad ja vanad vead, inimestel on millegipärast keeruline andestada. Selline on inimloomus – ja teine inimene on alati parim kõhutäis.

Ilmar on väga tundlik, ta läheneb sügavuti ja oskab sellistele asjadele – suhetele, tunnetele – tähelepanu pöörata. Selles filmis mängitakse läbi isiklik juhtum. Päriselus juhtunud asjad omavad selle võrra suuremat tähtsust.

Päriselt toimunud? Ma ei teadnudki.

Just, mulle pakkus see stsenaarium tohutult huvi nimelt sellepärast, et tegemist on tõestisündinud looga. See on Ilmari ema lugu. Noor daam töötas endast vanema Frida-suguse proua juures. Ja Frida ise, noor eestlane, oli sõitnud enne venelaste sissetungi Pariisi, et saada näitlejaks. Ta mängis vaid mõned väikesed rollid, aga teda saatis tohutu edu – tegemist oli väga kena naisega. Ta abiellus väga rikka mehega, kes jättis talle kogu oma varanduse. Ta armastas seda meest, ent ometi olid tal väikesed seiklused. Üks pikem avantüür oli noorema mehega, keda kehastab filmis see Comédie-Française’i näitleja (Patrick Pineau – aut.).

Kes on filmis muide väga hea…

Ta on suurepärane.

Ühesõnaga, proua kinkis noorele austajale oma kohviku ja käib mehel regulaarselt kohvikus külas. Ega nad ju enam ei maga teineteisega, aga naisel on vaja tunda tema lähedust. Ja nagu ikka – elud lähevad lahku ja proua vaevleb armukadeduse käes. Et Frida on üksi, ei taha kedagi näha ja ta on päris talumatu, tekib mehel mõte kutsuda Eestist abiline, et Frida ei muutuks päriselt eluvõõraks. Aga Frida vihkab kogu südamest, kui talle tema minevikku meelde tuletatakse, okupatsiooniaastaid, mil ta enam koju ei saanud naasta. Ta räägib aktsendiga eesti keelt, ta on eesti keele peaaegu et unustanud. Ja siis tuleb Anne (filmis Laine Mägi – aut.), tema enda noorem versioon, kena ja blond, ning tuletab talle minevikku meelde. Ühesõnaga tõukab ta selle noore naise endast eemale, kuid samas kiindub temasse ja lõpuks ei saa temata elada.

Filmist on tunda, et nende suhe on absoluutselt ebavõrdne. Anne ei hakka vastu, ta on allutatud.

See on mõistetav, ta on omamoodi plindris – keelt ta väga hästi ei oska, tal on raha vaja. Ta ema suri ära, ta pole mitu aastat tööl käinud jne. Frida aga ei taha näha kedagi teist kui Stéphane’i. Ta on enesetapu äärel. Siit algabki kogu loo keerulisus.

Ja Laine Mägi? Kas kõik sujus?

Suurepäraselt. Olime stuudios pidevalt külg külje kõrval ja meie töö oli väga reaktiivne, impulsiivne. Ta ei rääkinud küll hästi prantsuse keelt, kuid meie vahel tekkis kena mõttevahetus. Ta oli väga toredake!

(Kogu vestluse jooksul kutsub ta Laine Mägit nimega “la petite”, väikseke.)

Milline mulje jäi teile Eestist ja eestlastest?

Eestlased on toredad ja sõbralikud. Ma pole kahjuks ise Eestisse jõudnudki veel. Filmi esitluse ajal tuli Prantsusmaal välja album minu seni ilmumata vanade lauludega, sestap ei saanud Eestisse sõita. Aga küll ma veel jõuan.

Teie kinotöö on legendaarne. Aga millised on teie enda iidolid, eeskujud? Mitte ainult filmimaailmas, vaid elus üldse.

Ma olen alati toitunud kirjandusest. Ma olen täielik iseõppija, autodidakt. Ma loen, muudkui loen. Lapsena ma seda ei tohtinud, aga mida teeb laps, kui talle miski keelatud on? Ta teeb vastupidi! Ja muide, kõik filmitegijad on suured lugejad, neidki toidab kirjandus – Truffaut, Godard, nad kõik olid. Ja vanasti käisid filmirežissöörid teatris ka.

Teie karjäär algaski ju teatrist. Mis viis teid teatriteele?

Ilmselt võib öelda, et teatrisse tõi mind poliitika selle laiemas tähenduses – ma keeldun igasugustest konventsionaalsustest. Sest kõik siin elus on alati poliitiline – ka Ilmari film räägib palju peamiselt poliitikast, pärispoliitikast ja inimestevahelisest. Teater on näitlemise alus.

Mina alustasin Comédie-Française’is, see andis mulle vormi. Aga ma unistasin tantsimisest. Minu ema oli Folies Bergere’i trupi “Les Girls” tantsijanna. Tahtsin ema eeskujul lavale, ent vajasin enda kehtestamist, soovisin tundeid väljendada, sestap valisin teatri. Aga tänapäeval väljendatakse ka modernballetis täiesti hulle asju: surma, vägivalda, palju on tantsuetendusi, mis on järjest enam poliitilised. See on märkimisväärne.

Tantsimisest rääkides, kas elu on teid kokku viinud selle maailma “suurtega” – Mihhail Barõšnikov, Nurejev?

Ma tundsin Nurejevit, me isegi tantsisime kord temaga Londoni tänavatel. Tulime õhtusöögilt, täis nagu parmud, ja karglesime nagu mingis muusikalis. Ma viibisin Inglismaal filmivõtetel koos Peter O’Toole’iga, kes oli muidugi pidevalt jommis. Suurepärane näitleja, kuid me ei suutnud iial õigel ajal alustada. Teda tuli muudkui kainestada, tabletid, kohv, külmad dušid. Keeruline!

Teie töö filmimaailma suurmeistritega: François Truffaut, Michelangelo Antonioni, Luis Buñuel, Louis Malle, Fassbinder, Godard. Oeh…

Ma ei eelista kedagi!

Millise tundega te sellele kõigele tagasi vaatate. Olete saanud sedavõrd tähtsaks osaks Euroopa ja maailma kinoajaloost. Orson Welles on nimetanud teid maailma parimaks näitlejannaks.

Teate, ma ei ole usklik ja ma ei usu religiooni kui sellisesse. Aga ma tunnistan sisemist jõudu. Sain sündides kaasa ande – see on nagu kingitus. See ei juhtunud tänu mulle endale, mina seda ei mõjutanud. Edasine elu eesmärk oli seda annet kasutada. Jah, mul on aastatega tekkinud teatud tuntus, ja kuniks ma suudan luua ilusaid asju ja aidata teisel luua ilusaid asju, ça va. Kunstnik on nagu toru, kellest kunst läbi voolab. Ja kui ma ühel hetkel enam ei suuda, märgib see minule kingitud ande lõppu.

Filmid, milles mängisite – siin on ju ikka lemmikuid?

Võimatu valida. Mõned tulid kergemalt, mõned olid painavalt keerulised…

Olete kursis ka tänapäeva kinoga – siin on kohe üles lugeda arvukalt suurkujusid. François Ozon, Amos Gitai, Luc Besson, Wim Wenders, Tsai Ming-liang. Mis teid nüüdiskino puhul huvitab?

Praegu tehakse väga vahvaid asju. Mu laual lebab terve kuhi uusi filme. Nagu näiteks Céline Sciamma “Tomboy”, siis on veel toredake Sandrine Veysset, kellega me just praegu filmime. Tänasel päeval on palju avangardi, on rohkem noori tegijaid ja naisi. Nad ei oska ehk oma lugu kinoekraanil täielikult jutustada, kuid eks seegi tuleb.

Aga teie enda filmid – need, mida te ise filmisite? Ilmselt polnud palju naisrežissööre, kellest tol ajal eeskuju võtta?

Jah, muidugi oli see põnev. Aga ma jätsin sinnapaika – filmitegemine jäägu ikka tõeliste kinomeistrite kätetööks. Kahetseda pole siin midagi, iga asi on huvitav. Nii nagu on, nii ongi. Ka rolle, mida ma ei võtnud, ma ei kahetse.

Kas Euroopa kinol on teie arvates tulevikku? Muudkui loeme kurbi ajaleheartikleid pisikeste stuudiote ja filmitööstuste kadumise, eelarvete kokkukuivamise, pankrottide kohta.

Siin mängivad rolli toetused, riiklikul tasemel ja nii. Mis siis muidu oleks? Poleks Euroopa kinokultuuri, Hiina filme, Jaapani filme, Austraalia filme? Hollywood on hoopis midagi muud, meiepoolsel filmitööstusel on rohkem kunstilist perspektiivi. Aga ma armastan Ameerikat ja eriti New Yorki, elasin seal paar aastat oma toonase abikaasa, režissöör William Friedkiniga. Ja mulle meeldivad väga ameeriklased.

Mind huvitaks isiklikult – kust pärineb kogu see energia? Patti Smith on kunagi öelnud: “This woman can start a forest fire…”

Jajah, “see naine suudab algatada metsatulekahju” (naerab). Vastus on lihtne: ma arvan, et see tuleneb armastusest kunsti vastu, selles seisnebki mu elu mõte.

Aga teie maailmavaade? Jeanne, olete te animal politique?

Seda ma päris pole. Ma olen tavakodanik, käin valimas. Selles mõttes olen ma aktiivne. Mulle tundub, et me elame ühe ajastu äärel. Poliitikutel, kohe kui nad ära valitakse, tekib tänapäeval see teatud “toon”, teate küll. Juttudest saavad paraadkõned, või isegi kõned, mis ei ütle midagi. Olukord on muutunud talumatuks.

Võtkem näiteks riigi president. Ta räägib ju enda nimel, mitte “vabariigi nimel”, nagu nüüd kombeks on! Mis see vabariik muud on kui üks abstraktsioon. Ja ta peab suhtlema meiega, kes me teda valisime, meie poole pöörduma, mitte õhku teksti pilduma. Mulle tundub, et see on tänapäeval poliitikast puudu. Tulemusena elamegi vaatemänguühiskonnas, milles kehtib permanente vastuhakk, pidev meeleavaldus.

Üle Euroopa on tunda huvi taandumist argipoliitika vastu. Mida teha, et rahvas rohkem huvituks ja lööks kaasa, käiks rohkem valimas jne?

Asju muudetakse nüüd vaid eesmärgil, et need jääks samaks. Tihti ongi raske muutuda, eelmiste pagas on ees. Võtkem riigivõlad – olukorda ei saakski lahendada hetkega. Struktuurimuutus ei tule nädalatega. Aga retoorika jääb samaks, see demotiveerib. Ja igal sammul on filtrid ees. Et asjad muutuksid, on vaja ühe sugupõlve lõppu. Taassünniks on vaja, et keegi koliks eest ära. Euroopa väljakutse seisneb põlvkondade vahetumises, vanem generatsioon peab lahkuma, ja nii ongi.

Kuidas mõista vananemist? Olete kord öelnud, et väärikalt vananemine peaks tähendama seda, et inimene ei varja aja kulgemist ja näebki välja lömmis.

Mind pole kunagi huvitanud minu vanus. Selle mõttega heitsin neljakümneseks saades pilgu peeglisse, korraks võttis mõtlikuks. Aga tegelikult pole vanus mulle mingit meelehärmi valmistanud. Ja siis näedki välja oma eale kohasena, siin pole mingit topeltteooriat.

Tundub, et tänased eurooplased elavad teatud hirmuga: kartuses tuleviku ees, vaatlevad oma naba.

Võib-olla! Aga kui see nii oleks, poleks prantslased valinud François Hollande’i ja ameeriklased Obamat. See näitab midagi. Loodetavasti saab ka Obama tagasi valitud. Muuta tuleb struktuuri ennast, totaalselt.

Teiseks, inimesed janunevad raha järele. Vaadake, mis toimub: rahvas tormab raha poole. Minu vanaema tavatses öelda, et kirstu ei maeta koos seifiga. Aga ma arvan, et rahaga on alati nii olnud ja nii see ka jääb. Kuid kogu selle jama keskel, milles me elame, on ka palju, palju kaunist.

Olete olnud kuuskümmend aastat kaamera ees ja oskate kunstilisi protsesse laiemalt näha. Olete noortele režissööridele, näitlejatele eeskujuks. On teil mingi sõnum, mida neile edastada?

Ei, sõnumit mul pole. Täna on elu teistsugune. Põhjused, miks filme teha, on muutunud. Maailm on muutunud. Suur roll on nüüd televisioonil, vanasti oli selle asemel teater, kino. Teatris käiakse vähem, aga seda jõuab rohkem rahvani teleekraanilt. Ja kõike korratakse, elamegi ühel suurel kordamise ajastul. Nii et ei, mul ei ole muud sõnumit, kui et andku endast parim. Inimene peab ise otsusteni jõudma.

Me oleme kaugelt üle antud aja vestelnud. Ma tahaksin teid tänada, madame, teie väärtusliku aja eest, intervjuu eest, kohvi ja šokolaadi eest ka!

Ja ärge suhkruingverit unustage! (Moreau pilgutab kavalalt silma.)
Madame Moreau■Jeanne Moreau on sündinud 23. jaanuaril aastal 1928.

■Oma esimese töö näitlejana tegi ta 1947. aastal – seda teatrilaval, ja Moreau’st kujunes Comédie-Française’i juhtiv näitlejatar.

■Pisemate filmirollidega alustas daam aastal 1949. Suurema läbilöögi tõid talle kandvad rollid Louis Malle’i filmis “Ascenseur pour l’échafaud” (aastal 1957) ja François Truffaut’ lavastatud “Jules et Jim” (1962).

■Moreau on astunud muuhulgas üles selliste režissööride filmides nagu Michelangelo Antonioni, Orson Welles, Luis Buñuel, Elia Kazan, Rainer Werner Fassbinder ja Wim Wenders.

■Ta on võitnud hulganisti parima naisnäitleja auhindu (Cannes, BAFTA, César) ja tänaseks ka sületäie elutööauhindu.

■Jeanne on ka ise filme lavastanud ja kirjutanud. Tema esimene täispikk heliplaat lauljatarina ilmus aastal 1963, hiljem on muusikalised teed viinud teda kokku Frank Sinatra, Yves Duteil’ ja Etienne Dahoga.