Kuigi Rockwell pole ise seni just teab mis kaanepoiss olnud, on ta mänginud peaaegu sajas filmis ja võitis jaanuaris ka oma esimese Kuld­gloobuse vägivaldse politseiniku rolli eest filmis „Kolm reklaamtahvlit linna servas“ („Three Billboards Outside Ebbing, ­Missouri“). Sama rolliga kandideerib Rockwell nüüd parima ­meeskõrvalosatäitja Oscarile. Suhteliselt tundmatu näitleja staatusest sikutas ta omal ajal välja George Clooney, pakkudes talle rolli enda lavastatud „Ohtliku mehe pihtimuses“ (2002). Vahepeal on Rockwell mänginud paljudes filmides, sealhulgas Duncan Jonesi „Kuus“ (2009) ja Martin McDonagh’ „Seitsmes psühhopaadis“ (2012) ning nüüd on järg jõudnud sama lavastaja „Kolme reklaamtahvlini“, mis võitis kokku neli Kuld­gloobust ja kandideerib seitsmele Oscarile. Rockwelli roll selles filmis tekitab auhindamistel sellist elevust, mis on tavaliselt reserveeritud Meryli-nimelistele isikutele, aga nüüd on tal aeg rambivalgusse astuda. Kas pole? „Ma tegelikult ei mõtle sellest… Oi, täitsa unustasin! „Black Mirror!“ Vaat see on hea sari.“ Neetud!

Sa oled Martin McDonagh’ga koos töötanud juba ühe Broadway etenduse juures ja „Seitsmes psühhopaadis“, kuid teie varasemaid koostöid ei saatnud sedavõrd ülevoolavalt kiitev vastukaja. Kas praegune olukord üllatab sind?

Vahet pole. Tunne on hea. Ma ei taha enne arvustusi lugeda, kui ma ei tea, et need on sada protsenti positiivsed. Ma ei suuda vastikut sitta vastu võtta. Olen seda elus piisavalt saanud, pluss mul pole vaja, et keegi tuleks mulle ütlema, mis ma valesti tegin. Selle jaoks on mul näitlemiskoolitaja.