Festivali päevaste sündmuste juurde kuulus kuus pidevalt sulakuld-muusikat pritsivat lava, Soome nüüdismeediakunstnike ja
-disainerite näitus, Euroopa kultuurimeedia näitusmess, plaadilaat ja kino muusikavideotega.
“Sonari” kontseptsioon on esitada muusikat läbi label’ite. Ninja Tune Inglismaalt, Escuadrón Sudaca Venezuelast, Fr?gil Argentinast jne – see andis võimaluse aimu saada, mis toimub maailma eri nurkades elektroonikameeste arvutites.
Liialdaksin, kui ütleksin, et minul on ülevaade nüüd olemas. Põhjus on lihtne – igale poole lihtsalt ei jõudnud.
“Sonaril” esindatud scene’idest olid minu jaoks märgatavad kaks tugevat rinnet. Kui vaadata esinejate päritolumaad, olid päevastel üritustel selgelt ülekaalus sakslased, esindatud leibelitena Morr Music, City Centere Offices, Karaoke Kalk, WMF, Traum, Ware.
Morr Musicu näol on tegemist uue Warpiga. Kolm aastat tagasi Berliinis alustanud label’it on saatnud müstiline edu ning käesoleval hetkel on tegu ühe respekteerituima pop-elektroonikat väljaandva firmaga maailmas. Firma juht Thomas Morr liikus festivaliplatsil ringi nagu mesilasema, kel oli sülemina ümber parv ajakirjanikke, muusikuid ja niisama fänne. Hr. Morr juhib ka Saksa distributsioonifirmat Hausmusik, mis müütab hetkel Eesti artistide Galaktlani ja Pastaca plaate Berliini ja Londoni poodides.
Sama populaarsed olid ka Morr Musicu artistide Isani, Manuali ja Euroopas juba täieliku popp-bändi staatuses oleva Lali Puna esinemised. Viimase kontserdi ajal läks rahvamassi lavaesine trügimine eriti tihedaks ja muidu lõõskavast päikesest uimased saksa fännid rullisid lahti plakatid “Wir lieben dich”.
Märkimist väärib ka Berliini label’i WMF artisti Nikakoi esinemine. Nikakoi on päritolult grusiin, kes mõni aasta tagasi otsustas jätta padrunivööd ja veinisarved ning alustada elektroonilise muusiku karjääri Saksamaal. Ning peab tunnistama, et Tbilisi noormehel õnnestub see suurepäraselt, kusjuures ei saa väita, et Euroopa Liidu rahvuste segamise katlas on grusiini identiteet kadunud – muusikaliselt on sünnipärasest taustast tulenev käekiri selgelt adutav.
Ei saa jätta mainimata ka Kölni stseeni. Label’i Ware artisti Coloma esinemist vaadates tundus, et mees mitte lihtsalt ei laula, vaid kallab kõlaritest n-ö kölni vett, mille lõhn levib maheda lainena üle kontserdiplatsi – nii ilus ja mõnusalt uimastav oli see muusika.
Teise vapustava scene’i esindajaks oli plaadifirma Plug Research Los Angelesest USAst. Label’i ansambel Chessie pakkus melanhoolset elektroonika- ja kitarrisegust, pikamaarongidest inspireeritud muusikat. Chessie tüüpidega õnnestus ka pisut juttu puhuda ning sattusin nendega kaasa paralleelselt “Sonari” festivaliga toimuvale üritusele The Wrong Festival.
Kontsert meenutas meeleolu mõttes mõneti kohalikku fotostuudiot/klubi Real Dvigateli tehase hoones. Vahe oli vaid selles, et Aivar Tõnso, Marko Mägi jt asemel lonkisid ringi härrased Kid 606, Hrvatski jt. Kui “Sonari” muusika on Eesti klubimuusikaelu silmas pidades eksperimentaalne, siis sel üritusel oli asi veel mõne astme võrra diibim. Kuidas kirjeldadagi... näiteks, kui mobiiltelefon hakkab võimenduse juures helisema, tekib spetsiifiline surin. Selliste surinate ja kohati ka müra oskuslikul moduleerimisel tekibki muusika, mis tol õhtul seal klubis kõlas.
Tulles tagasi “Sonari” juurde, oli Plug Researchi poolt välja pandud veel üks bänd, mida pean ka oma lemmikesinejaks festivalil: Jimmy Tamborello aka DNTL andis kontserdi, mille jooksul poetasin pisara. Nii siirast, liigutavat ja samas visuaalselt efektset live’i ei ole mul varem õnnestunud näha. Efektne visuaal ei sisaldanud elusate kanapoegade kugistamist, vaid rahulikult langevat auru, kus vilkusid sinised kiired, ning videoekraanidel jooksmas täiesti tavaline igapäevane elu, kuid ootamatutest rakurrsidest. Kujutatud kaadrid kingapaeltest, poekorvist, piimapakist tekitasid koos muusikaga väga võimsa tunde.
Festivalil liikus teiste seas ringi ka indie-taat John Peel. Ühelegi pealavale meest see aasta esinema ei lastud, küll aga pääs es härra plaadimängijate taha pisut väiksemas telgis nimega Sonar Club 40.

Öine üritus oli kindlasti kommertsilikum ka esinejate valiku poolest. Rahulikult tatsuvad Pet Shop Boysi ätid andsid väga sümpaatse live’i, mida võimendas timmitud heli ja valgus ning ovatsioonides hõikuv lõunamaine inimmass.
Plusspunkte annaksin Arto Lindsey ja mustadest meestest koosneva, glitch hop’i viljeleva Warpi artisti Anti Pop Consortsiumi laividele. Jõudsin jälgida ka superstaar-DJde Roger Sancheze, Carl Coxi, Richie Hawtini ja Jeff Millsi sette. Muusika, mida need kutid mängisid, oli küll eriti s***, aga fiiling, mis tänu massiivsusele ja intensiivsusele ruumis valitses, väga meeldiv. Efektne intsident juhtus Jeff Millsi seti ajal, kui lavale kargas ootamatult Diego Maradona ja hakkas jalgpalle rahva sekka taguma. Sel hetkel hispaanlased pehmelt öelda hullusid.
“Sonar” esitas seoses jalgpalli MMiga selleaastast festivali graafikat läbi jalgpalli. Jalgpall oli osa festivalilogost ning pildid Maradonast poes, Maradonast juuksuri juures jne täitsid festivalikataloogi ja ürituseplakateid.
Mõistsin festivalil inimestega kõneledes, et üheksa aastat tagasi Hispaanias alustanud festival on elektroonilise muusika elus väga unikaalne nähtus, üheaegselt sellistes massiivides kvantiteeti ja kvaliteeti ei paku mitte ükski teine üritus maailmas.