Eksperimentaalne elektroonika ja päike
Võtame Viljandi Folkmuusikafestivali, toome juurde rahvast eri rassidest,
vahetame torupillid samplerite ja parmupillid läptoppide vastu, keerame muusika
ja päikese valjemaks ja tulemuseks on meeleolu elektroonilise muusika
festivalil “Sonar” Barcelonas, Hispaanias.
“Sonari” esinejate spekter oli
lai, alustades Soome krõbinakunstnikust Pan Sonicust, lõpetades s***võru-ümber-
suu Roger Sanchezesega. Täiesti juhuslikult, arvatavasti korraldajate näpuvea
tõttu, saadeti esinemiskutse ka Kohvirecordsile, kelle esindajana festivalile
plaate mängima sõitsin.
Festivali päevaste sündmuste juurde kuulus kuus pidevalt sulakuld-muusikat
pritsivat lava, Soome nüüdismeediakunstnike ja
-disainerite näitus, Euroopa
kultuurimeedia näitusmess, plaadilaat ja kino muusikavideotega.
“Sonari”
kontseptsioon on esitada muusikat läbi label’ite. Ninja Tune Inglismaalt,
Escuadrón Sudaca Venezuelast, Fr?gil Argentinast jne – see andis võimaluse aimu
saada, mis toimub maailma eri nurkades elektroonikameeste arvutites.
Liialdaksin, kui ütleksin, et minul on ülevaade nüüd olemas. Põhjus on
lihtne – igale poole lihtsalt ei jõudnud.
“Sonaril” esindatud scene’idest
olid minu jaoks märgatavad kaks tugevat rinnet. Kui vaadata esinejate
päritolumaad, olid päevastel üritustel selgelt ülekaalus sakslased, esindatud
leibelitena Morr Music, City Centere Offices, Karaoke Kalk, WMF, Traum, Ware.
Morr Musicu näol on tegemist uue Warpiga. Kolm aastat tagasi Berliinis
alustanud label’it on saatnud müstiline edu ning käesoleval hetkel on tegu ühe
respekteerituima pop-elektroonikat väljaandva firmaga maailmas. Firma juht
Thomas Morr liikus festivaliplatsil ringi nagu mesilasema, kel oli sülemina
ümber parv ajakirjanikke, muusikuid ja niisama fänne. Hr. Morr juhib ka Saksa
distributsioonifirmat Hausmusik, mis müütab hetkel Eesti artistide Galaktlani
ja Pastaca plaate Berliini ja Londoni poodides.
Sama populaarsed olid ka
Morr Musicu artistide Isani, Manuali ja Euroopas juba täieliku popp-bändi
staatuses oleva Lali Puna esinemised. Viimase kontserdi ajal läks rahvamassi
lavaesine trügimine eriti tihedaks ja muidu lõõskavast päikesest uimased saksa
fännid rullisid lahti plakatid “Wir lieben dich”.
Märkimist väärib ka
Berliini label’i WMF artisti Nikakoi esinemine. Nikakoi on päritolult grusiin,
kes mõni aasta tagasi otsustas jätta padrunivööd ja veinisarved ning alustada
elektroonilise muusiku karjääri Saksamaal. Ning peab tunnistama, et Tbilisi
noormehel õnnestub see suurepäraselt, kusjuures ei saa väita, et Euroopa Liidu
rahvuste segamise katlas on grusiini identiteet kadunud – muusikaliselt on
sünnipärasest taustast tulenev käekiri selgelt adutav.
Ei saa jätta
mainimata ka Kölni stseeni. Label’i Ware artisti Coloma esinemist vaadates
tundus, et mees mitte lihtsalt ei laula, vaid kallab kõlaritest n-ö kölni vett,
mille lõhn levib maheda lainena üle kontserdiplatsi – nii ilus ja mõnusalt
uimastav oli see muusika.
Teise vapustava scene’i esindajaks oli plaadifirma
Plug Research Los Angelesest USAst. Label’i ansambel Chessie pakkus
melanhoolset elektroonika- ja kitarrisegust, pikamaarongidest inspireeritud
muusikat. Chessie tüüpidega õnnestus ka pisut juttu puhuda ning sattusin
nendega kaasa paralleelselt “Sonari” festivaliga toimuvale üritusele The Wrong
Festival.
Kontsert meenutas meeleolu mõttes mõneti kohalikku
fotostuudiot/klubi Real Dvigateli tehase hoones. Vahe oli vaid selles, et Aivar
Tõnso, Marko Mägi jt asemel lonkisid ringi härrased Kid 606, Hrvatski jt. Kui
“Sonari” muusika on Eesti klubimuusikaelu silmas pidades eksperimentaalne, siis
sel üritusel oli asi veel mõne astme võrra diibim. Kuidas kirjeldadagi...
näiteks, kui mobiiltelefon hakkab võimenduse juures helisema, tekib
spetsiifiline surin. Selliste surinate ja kohati ka müra oskuslikul
moduleerimisel tekibki muusika, mis tol õhtul seal klubis kõlas.
Tulles
tagasi “Sonari” juurde, oli Plug Researchi poolt välja pandud veel üks bänd,
mida pean ka oma lemmikesinejaks festivalil: Jimmy Tamborello aka DNTL andis
kontserdi, mille jooksul poetasin pisara. Nii siirast, liigutavat ja samas
visuaalselt efektset live’i ei ole mul varem õnnestunud näha. Efektne visuaal
ei sisaldanud elusate kanapoegade kugistamist, vaid rahulikult langevat auru,
kus vilkusid sinised kiired, ning videoekraanidel jooksmas täiesti tavaline
igapäevane elu, kuid ootamatutest rakurrsidest. Kujutatud kaadrid
kingapaeltest, poekorvist, piimapakist tekitasid koos muusikaga väga võimsa
tunde.
Festivalil liikus teiste seas ringi ka indie-taat John Peel. Ühelegi
pealavale meest see aasta esinema ei lastud, küll aga pääs
es härra plaadimängijate taha pisut väiksemas telgis nimega Sonar Club 40.
Öine üritus oli kindlasti kommertsilikum ka esinejate valiku poolest.
Rahulikult tatsuvad Pet Shop Boysi ätid andsid väga sümpaatse live’i, mida
võimendas timmitud heli ja valgus ning ovatsioonides hõikuv lõunamaine
inimmass.
Plusspunkte annaksin Arto Lindsey ja mustadest meestest koosneva,
glitch hop’i viljeleva Warpi artisti Anti Pop Consortsiumi laividele. Jõudsin
jälgida ka superstaar-DJde Roger Sancheze, Carl Coxi, Richie Hawtini ja Jeff
Millsi sette. Muusika, mida need kutid mängisid, oli küll eriti s***, aga
fiiling, mis tänu massiivsusele ja intensiivsusele ruumis valitses, väga
meeldiv. Efektne intsident juhtus Jeff Millsi seti ajal, kui lavale kargas
ootamatult Diego Maradona ja hakkas jalgpalle rahva sekka taguma. Sel hetkel
hispaanlased pehmelt öelda hullusid.
“Sonar” esitas seoses jalgpalli MMiga
selleaastast festivali graafikat läbi jalgpalli. Jalgpall oli osa
festivalilogost ning pildid Maradonast poes, Maradonast juuksuri juures jne
täitsid festivalikataloogi ja ürituseplakateid.
Mõistsin festivalil
inimestega kõneledes, et üheksa aastat tagasi Hispaanias alustanud festival on
elektroonilise muusika elus väga unikaalne nähtus, üheaegselt sellistes
massiivides kvantiteeti ja kvaliteeti ei paku mitte ükski teine üritus
maailmas.