Must luik: Nassim Nicholas Taleb hoiatab – ei ole midagi hullemat kui prognoosid, mis loovad inimestele turvaillusioone. Foto: Rex / All Over Press Baltic

Nassim Taleb on peaesineja 18. aprillil Tallinnas Eesti Ekspressi korraldataval ettevõtlus- ja juhtimis­konverentsil "Julgus teha teisiti!"

Jah, see mees on Nassim Nicholas Taleb (54), mitme bestselleri autor, väga edukas investor ja polüglott, kes võib vabalt suhelda araabia, prantsuse, inglise ja veel mitmes keeles. Tema tiitlite hulka võiks kuuluda õppejõud, insener, investor, ettevõtja, filosoof, maailmakodanik ja veel palju muudki. Taleb pärineb Amiounist Liibanonis, kreeka õigeusku liibanonlaste perest. Ta mõlemad vaarisad olid tuntud Liibanoni ühiskonnategelased. Talebi on suuresti mõjutanud 1975. aastal Liibanonis lahvatanud kodusõda, kus tema enda sõnul “vähesed üliohtlikud olukorrad vaheldusid pikkade üliigavate vahedega, kus ei toimunud mitte midagi”. Neid igavaid momente sisustas Taleb lugemisega, jõudes ajuti kuuekümne lugemistunnini nädalas.

Kui keskmisele eestlasele on Liibanon tuntud kui koht, kus rööviti meie jalgratturid, siis Talebi mõistmiseks peaksime seda kuvandit laiendama. Liibanon asub Vahemere idakaldal, riik on suuresti ümbritsetud Süüriast ning lõuna pool on tal piir Iisraeliga. Liibanon on mitme tuhande aasta vältel olnud möödujatele hea peatuspaik. Araabia keelt kõnelevad kristlastest ja muslimitest liibanonlased elasid enam kui tuhat aastat rahus – kuni 1970ndateni, kui nad tülli pöörasid, keset Beirutit joone tõmbasid ning üle selle tule avasid.

Ilmselt seletab nooruses kogetu (Taleb sündis 1960. aastal ja oli kodusõja puhkedes teismeline) tema kirjutamis- ja esinemisstiili. Ta on jõuline, otsekohene ja ekstreemne nii kriitikas kui kiituses ning ta kirjutistest kumab läbi meeletu lugemus. Taleb on öelnud, et tõelised erudiidid räägivad vähe sellest, mida nad teavad, ajakirjanikud teavad aga vähe sellest, millest nad räägivad. Ta solvab otsekoheselt päris paljusid elualasid. Tema erilised “lemmikud” on ajakirjanikud, pankurid ja ökonomistid, kuid ka akadeemikud ja ülikoolid. Kui ajakirjanikud saavad võtta eelkõige pinnapealsuse eest, siis pankurid peamiselt selle tõttu, et nende heaolu ei ole kuidagi sõltuvuses riskidest, mida nad võtavad, või krahhidest, mida nad põhjustavad. Taleb on võtnud oma elu eesmärgiks hävitada kogu majandusteadus, majandusteaduslik nomenklatuur ja kõik sinna juurde kuuluv. Ta on kutsunud üles lõpetama Nobeli majanduspreemia väljaandmist, kuna majandusteaduse kahju ühiskonnale võib olla hävitav. Ühtlasi on ta vist ainus maailmas, kes nimetab seda auhinda piinliku täpsusega Rootsi Keskpanga poolt välja antavaks Alfred Nobeli nimeliseks preemiaks.

Miks ta võib endale sellist stiili lubada? Või pigem küsigem, miks peaks keegi üldse sellist lahmimist taluma? Peamiselt sellepärast, et Talebi jutus peitub sageli kibe tõde. Alustagem aga algusest.

Taleb asus Wall Streetil tegutsema ning sai rikkaks 1987. aasta börsikrahhiga. Börsidel 2007.–2008. aastal aset leidnud sündmused aga tõstsid tema sissetulekud kosmosesse. Ta lähenemine nii investeerimises kui ka elus laiemalt on kirjeldatav Barbelli strateegiaga: tuleb olla ühtaegu nii ülikonservatiivne kui ka üliagressiivne. Ta ei usu “keskmisse võimalusse”, kuna seda on peaaegu võimatu välja arvutada. Ükskord avastas ta raamatupoes Karl Popperi (1902–1994) “Avatud ühiskonna ning tema vaenlased”. Lugenud kohapeal läbi viiskümmend esimest lehekülge, sai ta aru, et jagab täielikult Popperi filosoofiat, kes nimetatud raamatus peab võitlust Platoni ehk planeeritud ühiskonnakorraldusega. Taleb on selle võitluse enda teesidesse üle võtnud ning lähenemist üldistanud.

Ülelihtsustatud juhis on halvem variant kui selle puudumine. Siin tulebki mängu majandusteadus, mis kirjeldab inimestevahelisi suhted mudelite abil ning väljastab prognoose. Talebi jaoks ei ole mitte midagi hullemat kui prognoosid, mis loovad inimestele turvaillusioone. Näiteks lause “aktsiad teenivad keskmiselt kümme protsenti aastas” on tema jaoks šarlatanlus, kuna ei ole mitte mingit erilist põhjust, miks need aktsiad peaks just nii palju teenima. Jah, viimase saja aasta jooksul on aktsiad tõepoolest tootnud umbes kümme protsenti aastas, kuid puudub mis tahes mõistlik põhjus, mille alusel minevikku tulevikku projitseerida. Talebi filosoofiat kokku võttes ongi majanduse ja muude sotsiaalsete ehk inimestevaheliste nähtuste kirjeldamise suurim probleem liigne mudelite kasutamine olukordades, kus andmed nende mudelite edasiseks kehtimiseks pigem puuduvad. Suur osa sotsiaalset eluvormi on juhuslik, juhumuutlik, kaootiline ning halvemal juhul kõike seda samal ajal. Taleb on juhuslikkuse teemadel kirjutanud kolm raamatut ning lisaks 2010. aastal mõtteterade kogu “The Bed of Procrustes: Philosophical and Practical Aphorisms”. Lisaks on ta kirjutanud mitu teost riskijuhtimisest ning optsioonide hindamisest.

Tema esimene nn ilukirjanduslik raamat ilmus 2001. aastal ning kandis nime “Fooled by Randomness”. Swedbanki initsiatiivil on see raamat “Juhuse narride” nime all 2011. aastal ka eesti keeles ilmunud. Raamatu uba on lugejate teavitamine juhuslikkuse mõjudest. Inimesed üldiselt ei taju meie ümber levivat juhuslikkust. Seetõttu proovivad nad leida põhjuse-tagajärje seoseid ja selgitada enese ümber toimuvat olukordades, kus kaarte tõmbab leedi Fortuna ainuisikuliselt. Taleb irvitab mõnuga kõiketeadjate üle, väites, et varem või hiljem lasevad nad ennast (näiteks finantsiliselt) õhku.

Lisaks juhib ta lugeja tähelepanu ajaloole kui vaid ühele võimalikule sündmuste ahelale. Me ei tea ega saagi teada, mis oleks olnud, kui minevikus oleks mõni asi läinud veidi teistmoodi. Ärikoolides kasutatavad kaasused on šarlatanlikud, kuna nad uurivad vaid edu. Iga eduloo kohta on proportsionaalselt suurusjärgu võrra rohkem läbikukkumisi, mille analüüsil võib õppur leida väärtusliku nipi, et vältida mõnda suuremat äpardust.

Aastal 2007 nägi ilmavalgust “The Black Swan” (“Must luik”), mis tegi Talebi autorina maailmakuulsaks. Wikipedia andmetel on raamatut tõlgitud 32 keelde ning müüdud üle kolme miljoni eksemplari. Taleb kirjutab siin mittelineaarse maailma mõjudest inimestele. “Must luik” ise on fenomen, mille saabumise tõenäosus on olematu, mille mõju on tohutu ning mida keegi ei näinud tulemas, kuid tagantjärele oskab iga (juhuse narr) seletada. Must luik on mittelineaarne – ta on kui päisekivi, mis seob võlvi kokku. Must luik on üks sündmus, mis avaldab kvalitatiivselt ja hoomamatult mõju kogu protsessi või süsteemi senisele kulgemisele. Metafoor pärinebki muide loodusest: kuni Austraalia avastamiseni olid inimesed veendunud, et kõik luiged on valged. Kuid piisas vaid ühe musta luige nägemisest Austraalias, et seda arvamust kummutada. Idee seisneb selles, et inimesed ei ole üldiselt teadlikud oma teadmiste puudulikkusest. Mustad luiged võivad olla nii positiivsed kui ka negatiivsed. Lotovõit (õigemini võitnud lotopilet) on must luik, kuid positiivne. Liibanoni kodusõda oli negatiivne must luik. Taleb annab oma raamatus väga hea ülevaate just mittelineaarsuse tohutust mõjust inimeste eludele. Kui ansambel ABBA laulis nelikümmend aastat tagasi, et “the winner takes it all”, siis tänaseks vastab see tänu globaliseerumisele, internetile ning paranenud transpordile ja logistikale väga paljudes ärivaldkondades tõele rohkem kui ealeski varem. Probleem seisneb selles, et keegi ei tea ette, kust tuleb uus võitja või kes on must luik.

Talebi kauaoodatud uus teos “Antifragile” ilmus 2012. aasta lõpus ning asetub autori sõnade kohaselt loogiliselt esimeseks raamatus neljaosalisest kogust INCERTO (loogiliselt järgnevad sellele “The Black Swan”, “Fooled by Randomness” ning “The Bed of Procrustes”).

Kui kõik saavad aru sõnast fragile (e.k habras), siis mis on selle täpne vastand? Ei, see ei ole tugev, sest tugevad materjalid või nähtused jäävad kolkides terveks. Talebi huvitab aga nähtus, mis muutub raputades tugevamaks. Just seda nimetabki ta antihapraks. Võetud võlad teevad inimesi ja ettevõtteid hapraks, sest kui palk või müügitulu ära kaob, jääb võlg teenindamata ning minnakse pankrotti. Kui võlga ei ole, siis on inimene või ettevõte vastupidav (ingl k robust) – ta on finantskriiside vastu immuunne. Milline ettevõte on aga antihabras? Võib-olla on selleks taksojuhi amet? Ehk siiski mitte Tallinnas, vaid Londonis. Taksojuhi aastasissetulek on üsna stabiilne eeldusel, et ta teeb stabiilselt tööd. Kuid mõnikord võib taksojuhti tabada positiivne must luik ning keegi tellib temalt sõidu öösel Londonist Pariisi (või Tartust Tallinna). Pangatöötaja mustad luiged saavad olla vaid negatiivsed – pärast pikka ja stabiilset tööelu võib ees oodata koondamine. Start-up’id ja kunstnikud on antihaprad, mingit väga selget eriala omavad töölised (hambaarstid, keevitajad) on tugevad ning kõik palgatöötajad haprad. Muuseas, habras majandamine on Talebi kohaselt peaaegu alati efektiivne ehk toob kaasa vähem kulusid kui mis tahes muu majandamisvorm. Paraku võib habras katki minna. Nagu Taleb ise on öelnud – et olla seitsmekümneselt rikas, peaks esmalt veenduma, et ollakse seitsmekümneselt elus. Iga ettevõtte (ja inimese) esmane fookus peaks olema ellujäämine, mitte lühikeses perspektiivis efektiivselt majandades rikkuse suurendamine.

Talebi loogiline ring saabki raamatuga “Antifragile” täis. Inimestevaheline toimetamine on juhuslik sigimine-sagimine (“Fooled by Randomness”). Ekstreemsuste eest saab ennast kaitsta, muutes ennast vastupidavamaks (“The Black Swan”), ning mõningail juhul on võimalik juhuslikkusest ka võita (“Antifragile”).

Taleb on öelnud, et tema stiil ja ta isik võivad mitte meeldida (ka mina tean väga tarku inimesi, kellele ta ei meeldi), kuid tema teese tuleks vaadata isikust sõltumatult. Talebi filosoofia baseerub üldiselt Karl Popperil ja mitu käsitlust on ta laenanud psühholoog Daniel Kahnemanilt, käitumisrahanduse loojalt. Samas peab ta õigustatult oma mentoriks matemaatik Benoit Mandelbroti (1924–2010), kes samuti mittelineaarsusi ning finantsturge uuris.

Üks asi on võrrelda meie ajalugu ja uurida seal peituvaid musti luiki (nii negatiivseid, näiteks 1940. aasta sündmused, kui ka positiivseid, näiteks Eesti iseseisvumine 1918. ja 1991. aastal, torkab silma päris mitu). Teine asi on mõelda tuleviku Eesti peale. Kas me positsioneerime ennast hapralt, kuid efektiivselt või oleme avatud positiivse musta luige saabumiseks? Ilmselt on ühiskonnaelus korraldusi, kus me soovime olla antihaprad – näiteks ettevõtluses: ilmselt oleks hea omada paljusid tulevikuvõimalusi koos mitme täna töötava ärimudeliga. Samas, kultuuri ja rahvuse säilimise seisukohast tahaksime olla nii vastupidavad kui vähegi võimalik.

Kuni 31. detsembrini on võimalik Eesti Ekspressi konverentsile registreeruda soodushinnaga. Tutvu üritusega lähemalt ja registreeru: ekspress.ee/conference.