Mul ei olnud parajasti mingit armulugu käimas ega midagi, seepärast oli mu jaoks täiesti mõeldav aasta paar kõige valgemat ööd läpaka taga vahtida. Linnas ma siiski olla ei suutnud, pealegi elasin ma sellises linnaosas, millesugustest võõrsil läbi sõites mõtlesin: mhmm, inimesed, kes siin elavad, on lootusetult kadunud. Pakkisin kaasa arvuti, raamatud, tomatid, oliivid, speltamakaronid, õli ja Saperavi veini ning sõitsin paar päeva enne jaani kunagi vanavanematele kuulunud suvemajakesse, mis asus suhteliselt lähedal merele ja oli keskmiselt räämas.

Jaaniõhtuks oli loost valmis võib-olla kolmandik ja see kolmandik oli mage. Hakkasin järjekordselt endas pettuma, ent tegin kindla plaani: käin ujumas, tulen kella kaheksaks tagasi, kaheksast üheteistkümneni kirjutan, üksteist sõidan korraks Liisa ja Kristjani juurest läbi, vaatan, mis kräu seal käib. Ei lase end eksitada, kella kaheks olen kodus, ärkan hommikul kell kaheksa, kirjutan.

Astusin tuulisesse valgesse õhtusse, et külma merre ujuma minna, ja nägin, et mu auto taha oli pargitud sinine Fordi kaubik. Juhipoolse ukse lõi enda järel kinni punapäine vuntsidega mees. Kaubiku tagant ilmusid välja vanem lokkispäine härra ja noor lopsakas brünett. Brünetil oli käes tohutu aedrukkilille- ja moonikimp, vanahärral kilesse pakitud stritsel.

“Tere-e. Argo sõitis siit eile mööda ja ütles, et üks auto on maja ees. Ega sa meid vist ei mäleta?”

Vanahärra sirutas käe.

Mõtlesin, et peaksin oma artiklis kolmandana esitatud näite hoopis ettepoole tõstma, selle avalöögiks panema, nii annaks ehk asja kuidagi efektsemaks muuta. Vaatasin lootusetult roostetanud sireliõisi, tundsin, kuidas frustratsioon hakkab kogunema. Võtsin vanahärra käe vastu ja pigistasin.

“Muidugi mäletan. Onu Kusti.”

“Ja sina oled – Kadri?”

“Piret.”

“Ah nii. Piret, muidugi. Arni ja Ailika – mäletad?”

“Aitäh, nii ilusad lilled. Jama on selles, et ma pidin just minema hakkama – ”

“Kas siis jaanipidu pool tundi oodata ei lase? Me ei ole sind kümme aastat näinud, tüdruk, viisteist.”

Arni valas oma kohvitassi uuesti täis. Ailikale jäi pool tassi, ta soojendas kohvitassiga oma priskeid sõrmi ja piidles mind vaikides. Jälgisin kella sekundiosuteid.

“Mis ma tegelikult tahtsin öelda,” ütles onu Kusti ja nihutas oma tooli mulle lähemale. Naeratasin närviliselt. “Tegelikult – vaat see minu õeke Lea. Sa ju tead, et ta ei olnud minu isa tütar?”

“Ah soo.”

“Vaata, sina ju esined seal teles ja – “

“Mu õde vist ikka pigem – vahel.”

“Vaata, seal teles on sul tutvusi ja telediktorid, nende seas on sensitiive, või nad tunnevad sensitiive ja – no see Urmas Liiv ja – ”

“Hm?”

Onu Kusti pistis käe vestitaskusse ja võttis sealt paki fotosid. “Lea,” ütles ta. “See plika. See. Ma tahan, et sa viiksid need fotod telesse sensitiivile, et need ütleksid, mis inimene see niisugune oli.”

“Ega meil on ju ka need võimed,” ütles Arni. “Isa teab küll. See on pärilik, ema juba ütles mingeid asju ära.”

Ailika jälgis mind üksisilmi.

“Mm. Teate, ma pean varsti – tööasjus – mis sellest, et on jaaniõhtu – ”

Võtsin oma tassist viimase lonksu.

“Mis inimene see oli. Ta’i teind kordagi tööd, hein oli niidetud, keegi pidi kokku riisuma, plika ei saa päikese kätte tulla, temal nahk ei kannata, loeb põõsa all ajalehte, mina niidan ja panen kokku, keegi peab töö ära tegema.” Onu Kusti ladus fotod mu ette lauale.

“Ma olen unes ette näinud, et kaubikul läheb sumbutaja tuksi,” ütles Arni. “Ma olen diisli hinnatõusu unes täpselt ette näinud, jumala eest, numbri pealt.”

Püüdsin hingeldust alla suruda. Kurgus oli imelikult kare tunne.

Onu Kusti tagus fotopakiga vastu lauda. “Ja ta isa oli, ma tean küll, kes see oli, üks hull madrus, aga ei, tema pärib minu isa rahad ja ema rahad ja maad ja viiskümmend hektarit ja kõik, mis pärast venelasi tagasi sai, ja kui ma talle siis seda ütlema lähen, siis jookseb veel õue õunapuu najale röökima, oh sa jumal, ja kogu küla vaatab, et mis see Kusti nüüd Leale teinud on. Sa pead seda teles rääkima!”

“Ma ei tööta teles.”

“Ja kas ma ei aidanud teda elus küllalt! Kas ma ei aidanud. Suvel sokutasin kaalumajja tööle, ja mina olin see, kes ütles, et amet tuleb ära õppida.”

“Huhh. Kuulge, olgu...” Tõusin.

“Võtaks küll ühe tilga kohvi veel,” ütles Arni. “Ma olen hirmus kohvijoodik.”

Onu Kusti nõkutas peaga. “No vot, ja mina aitasin ta kooli kokaks, ja pärast sinna baari ka veel, ja ikka ta kaebas.”

Ta vaatas üht fotot ja tegi sellele grimassi.

“Ja see Sander, kes tal kosjas käis – muide, noor daam! Noor daam, kus siis sinu järelsugu on?” Onu Kusti hingas mulle läpatand suuõhku näkku.

Nihutasin tooli eemale ja naeratasin kuivalt. “No vaatame seda asja. Mul on praegu tegelikult vaja tööle hakata, üks kiire lugu on vaja kirjutada.” Lõppjäreldus tuleb sihuke nudi, mõtlesin. Kui üldse. Kas ma tõesti vean seekord loo tellijaid alt?

“See Sander heitis hoopis mu nooremale õele silma, aga kas tema siis julges seda öelda! Kõik ju kartsid tükk aega seda Lea-plikat, kartsid jah. Aga vot lõpuks ma talle ütlesin, et sa näed veel, mis juhtub, ja täpselt nii oligi, rabandus.”

“Oota, mis sa nüüd,” ütles Arni. “Ega ta nii hull ei olnud kui – ”

“Kõik need maad, kuuskümmend hektarit.”

“No nelikümmend kuus, isa,” ütles Arni.

“Räägi parem sellest, et meil on veel see altnaaber ka,” ütles Ailika.

Onu Kusti vaatas hetkeks Ailika poole ja suunas siis pilgu jälle minule. “Aed on nüüd mokas. Kõik uus kollane mööbel, liiliaid ei tule. Oleks sa näinud, mis pojengidega tehti.”

Hrrrh.

“Me hakkame kohut käima. Politseid olen ma juba mitu korda kutsunud. See uus tüdruk on kõik ära laastanud, ta sõbrad lasevad meie aianurka,” ütles Arni.

“Peod ju. Millised need peod on, seda sa tead.” Onu Kusti soris uuesti vestitaskus.

Hrrrh, urrrh. Jälle kostis see hääl.

“Aga kurat, ma vaatan, ma oskan ka kõike ette sõnuda,” ütles onu Kusti. “Täitsa ma ütlen. Alt tüdruk räägib sihukeste sõnadega, et Ailikal lapsed hakkavad nutma, ise eesti tüdruk, aga kust ta kõik need matid on ära õppinud. Mina ütlen siis tüdrukule, et kuule, sul keel mädaneb niimoodi suus ära, ja mis ma kuulen, nädala pärast tuleb välja, et plika on joonud siidripurgist, kus on herilane sees, ja see muidugi nõelab, ja keel lähebki paiste ja mädanema kak raz! Vaat nii.”

Urrrrrrhhh. Rrrrhhh. Kuramus. Sain aru, et see hääl tuli mu enese kõrist.

“Kas siin on mingi koer majas?” küsis Ailika.

“Koer, ma ei näe,” ütles onu Kusti, “aga vaata seda.” Ta pani mu ette lauale kotist võetud kollase paberilehe.

Lehe servadesse oli joonistatud tähekesi, keskele oli kirjutatud: “Te tulge kõik nüüd heaga kaema, kus kergete kommetega naaber rüüstab me aeda. Pojengid õllepurkide all on lookas ja võõras hoor just okset suust rookis. Kuid piksenool varsti teda karistab ja Paristaja Poeg paristab.”

Turtsatasin, aga naeruturtsatuse asemel kostis mu kõrist sügav elajalik grrrhkkhhrr.

“Ei, Ailika lapsed ju saavad temaga päris hästi läbi,” ütles Arni ja silus vuntsi.

“Berit küll, aga Madliin võib-olla mitte nii,” ütles Ailika. “Tema on selline õrnem – ”

Rrrrr.

Arni naeratas õndsa näoga. “Räägime jah parem millestki ilusast, räägime lastest.”

“Madliin on erakordselt andekas, niisuguse jutuga last ei ole ma veel kuulnud, ja ta on sündinud akrobaat,” ütles onu Kusti äkitselt heldinult, ent ta hääl kostis vaevu lõrinast üle. “Meil velskripunktis – mina ütlen ikka velskripunkt – ”

Tõukasin tooli tagajalgade alt minema ja hüppasin lauale. Kohvitassid, lillevaas ja kann lendasid põrandale, Ailika ja Arni hüppasid seina äärde, onu Kusti kukkus. Rrrrrr!

Hirmust viiksudes üritas Ailika köögitooli endale kilbina näo ette tõsta. Arni tahtis ukse juurde hiilida. Ajasin hambad irevile ja lõrahtasin ta suunas. Arni jalg takerdus laua taha ja temagi kukkus istuli. Rrrrh! tegin korraks kihvadega nii Kusti kui Ailika poole, pöörasin siis ringi ja hüppasin läbi köögiakna sääsevõrgu vabadusse.

Väljas oli hele õhtu, tuul oli muutunud veidi valjemaks, linnud siristasid.

Sööstsin üle metsistunud lihavate pojengipuhmaste, läbi vaarikate, pajude ja lepavõsa, lendasin ühe hüppega üle maantee, tormasin üle mustikataimede vanade mändide all. Kihutasin edasi peaaegu pilgukiirusel, vaatasin mõnda punkti enda ees, ja juba ma olingi seal; selle metsa all ei olnud ma kunagi varem nii kiiresti liikunud. Eemal pistsid koerad haukuma, ratturid, kellest ma mööda tormasin, panid kiljudes käna.

Liisa ja Kristjani aiast tõusis suitsu ja magusat lihalõhna nagu igalt poolt mujaltki. Jäin värava ette seisma ja urahtasin. Trepile ilmus suure plastmassist salatikausiga tütarlaps, keda ma ei tundnud. Rrrrrh-niuuuh, tegin ma sõbralikult. Tüdruk ahhetas vaikselt. Niuu-niuu! Kahvatu, aga heasüdamliku näoga tüdruk astus aiale lähemale. Ma olin lugenud, et libahunti ei tohi esimesel korral, kui ta palub, kohe sisse lasta. Esimesel ja teisel korral tuleb uks kinni hoida ja alles kolmandal korral huntinimene sisse lasta, muidu ta jääbki loomaks. Lootsin, et tüdruk on maailma kultuuripärandiga kursis.

Tüdruk seisis ja vangutas pead, aga siis tungis mu ninna mõnus lihahais ja ma kargasin üle värava aeda. Maja taga olid kõik vanad tuttavad, rääkisid halvast kirjandusest, tervitasin neid ulgega ja nemad pistsid karjuma. Noored emad ja isad korjasid õudusest huilates tited kokku, teised lidusid otsejoones tuppa. Rrrrrh-niuuts! Lõkke ümber vedeles hulgi papptaldrikuid, millest mõnele oli jäänud mahlakaid grill-liha tükke. Tomatikastmes, jogurti- ja mangokastmes. Grillvõre peal praadis naturaalses lambasooles vorste ja šašlõkitükke. Siga, lammas, talleliha mustikamarinaadis. Kultuuriinimeste vaeva ja hoolega hangitud toit. Eh, mu kallid sõbrad. Lasksin roogadel hea maitsta, akendelt jõllitasid mind kohkunud näod, mõnel mobiil kõrva ääres.

Kui kausid, vardad ja plasttaldrikud olid tühjad, hüppasin uuesti üle aia. Kargasin üle kuusehekkide, sörkisin läbi niidetud aedade, männisalude ja võsa, üle kruusa- ja asfaltteede. Kusagil üksildasel luhal jäin seisma ja ajasin koonu taeva poole. Kui ma poleks olnud hunt, oleksin võinud lõbususest ja vabadustundest joodeldada. Kusagilt kaugusest kostis pauke.