Ekstreemne Guatemala
Pärast orkaani Cancunis polnud meil kodus ei vett ega elektrit ning meile ei antud lootust seda lähema kahe nädala jooksul ka saada. Otsustasime Janikaga veidi Mehhiko sisemaal ja Kesk-Ameerikas ringi rännata. Pakkisime vähesed vajalikud asjad seljakotti ja astusime kohalikku bussijaama.
Juba tunni pärast olime kodus tagasi, kuna bussijaama ees oli sajameetrine järjekord – kõik turistid üritasid Cancunist kuidagi minema saada. Järgmisel päeval aga oli rahvast juba vähem ja ostsime endale piletid Chichen-Itzasse, et vaadata aastatuhande vanuseid maiade püramiide. Sellele järgnesid mitmed lahedad kohad, nagu ülikoolilinn Merida ja kõrgel mägedes asuv San Cristobal de las Casas, kuid neist jäi justkui xlöönud ja oli vaja midagi põnevat.
Mehhikost lõunasse jääv Guatemala sobis selleks ideaalselt – üle 35 aasta riiki laastanud kodusõda lõppes alles 1996. aasta lõpus. Riigis valitseb tugevama õigus, mõnel pool endiselt anarhia. Sõjavägi igal pool. Ameerika turistidel ei soovitata sinna üldse minna ja öiseid busse soovitatakse kõigil vältida. Meie bussisõit pealinna Guatemala Citysse jäi loomulikult öö peale, kuna teede peal oli pidevalt pikki viivitusi.
Juba piiriületamine oli meeldejääv kogemus ja nõudis tugevat närvi ja meelekindlust. Piiritsoon oli võimas, pärast Mehhikost lahkumist ootas meid ees üks putka, mis nägi välja nagu kinopiletite müügikiosk, kodutud penid seal ümber magamas. Putkani me küll ei jõudnud, kuna eikellegimaal asunud ametnike, valuutavahetajate ja muidu aferistide kamp oli meil kohe ümber. Kõik tahtsid midagi. Lõpuks saime kaubale, kahe peale kokku läks piiriületamine maksma umbes 70 USA dollarit. Maksime arvatavasti üle, aga jätsime sealsed trikid järgmise korra jaoks kõrva taha. Valuutavahetajate mesijuttu, et riigis sees ei saa enam kuskil raha vahetada, ei tasu muide uskuda – Kesk-Ameerikas kõlbavad dollarid igal pool.
Kulunud t-särgis "ametnik" jooksis kinoputka juurest meie passidega tagasi, endal uhke naeratus näol. Ta olevat meile läbi raskuste kolmekuuse riigis viibimise aja välja kaubelnud. Selle eest tahtis ta loomulikult hiljem jootraha saada. Kui viimastest tegelastest õnnestus lõpuks lahti saada, olimegi riigis. Nädala eest kodus diivani peal vedeledes poleks ma osanud arvatagi, et varsti seljakoti ja plätudega kuskil Guatemalas olen. Seiklused alaku!
Bussisõit Guatemala Cityni kestis üle kümne tunni. Vahemaa oli küll väike, kuid mägistel teedel tuli aeglaselt sõita. Tee ääres olid kas sügavad järsakud või paks džungel. Bussis olid lisaks kuuele reisijale kaks bussijuhti ja turvamees, kes iga kord, kui politsei meid peatas, ärevuse tundemärke ilmutasid. Ilmselt tuleb siin karta ka politseid. Kahel esimesel korral laabusid peatused kergesti, vaid pooletunnise viivitusega. Mida lähemale me pealinnale jõudsime, seda põhjalikumaks kontroll läks, tagaotsitavate pildi-nimekirjadega politseinikud vaatasid kõigil näod üle. Vahepeal seisis buss kaks tundi järjest ühes mäekurus, autod lihtsalt ei liikunud edasi. Ilmselt mingi avarii, kitsaste teede ja järskude käändude tõttu ei saanud keegi liikuda.
Pealinna jõudsime alles pool tundi enne südaööd – viis tundi hiljem kui plaanitud. Bussijaam asus kuskil agulis. Eriti valikuvõimalust ei olnudki, kesklinnas on üks kohalikule pangale kuuluv kõrghoone ja kõik peale selle on paras agul. Ainukene inimene, kes bussijaamas silma jäi, oli pumppüssi ja kuulivestiga turvamees. Ilma relvata või ainult püstoliga turvamehest pole siin suurt kasu, sõja pärandina on siin võimalik täiesti suvalisel inimesel kergesti kas või miinipilduja osta. Bussijaama ümbruse tänavad olid täiesti inimtühjad – Guatemala City on nii karm koht, et siin ei julge öösel isegi pätid väljas käia.
Me polnud kohapealset majutust varem valmis vaadanud. Astusime sirgjoones esimese näha oleva hotellisildi poole, silmanurgast pidevalt ümbrust jälgides. Seljataha vaadata liiga palju ei tohi – tähendab, kardad. Esimene hotell oli täis, kõrval oli järgmine. Väljast oli see lagunenud ja räämas, kuid meile oli see täiesti tähtsusetu – tahtsime kiiresti tänavalt ära saada. Hotellituba kahele maksis umbes 80 krooni ja oli igati oma hinda väärt ehk täielik peldik. Dušinurgas oli veetoru otsas kõiki elektriohutusreegleid rämedalt eirav asjandus, mis oleks pidanud voolavat vett jooksult soojendama. Jätsime duši igaks juhuks proovimata (hoolimata sellest, et elektrilöögi korral oli 120-voldise pinge tõttu surma saamise tõenäosus veidi väiksem kui mujal). Rohkem muret valmistas see, et toa ukse oleks ka kümneaastane laps suutnud jalaga lahti lüüa.
Telekale oli suur metallist raam ümber keevitatud, muidu viiakse minema. See-eest näitas see peaaegu sadat (piraat)satelliitkanalit, mis olid täitsa asjalikud, kui paar üle ekraani jooksnud prussakat välja arvata. Lisaks nendele oli meil toakaaslasteks veel nelja tüüpi sitikaid, neist vähem eksootilised olid ämblikud ja sipelgad, teistele ei osanud nime andagi. Proovisime mõned tülikamad tegelased maha lüüa, mille käigus tuli välja, et Guatemala prussakad oskavad häda korral ka lennata. See oli juba liig ja otsustasime minna teki alla peitu hommikut ootama.
Hommikul veendusin kõigepealt, et voodi alla peidetud seljakott oli alles. Kui hotellist välja astusime, oli kohe juures väike poisike raha kerjamas. Lasin tal tasu eest meid läbi linna teise bussijaama juhatada, poiss paistis rõõmustavat, et saab kerjamisele vahelduseks ka tööd teha. Linnast jalutasime kiiresti läbi, ühtegi lääne turisti näha ei olnud, kõik latiinod. Pumppüssidega turvamehed isegi kiirsöögikohtade ukse ees. Huvitav on see, et McDonald’si ja Coca-Cola laadsed firmad on end kiiresti ka siia sisse söönud, oli kodusõda või mitte. Nafta- ja tööstuskorporatsioonid olid siin ilmselt veel varemgi, arvatavasti ka riigi poliitilises ajaloos oma sõna ütlemas.
Kesklinnast eriti pilte ei teinud, niigi kõhe oli ringi kõndida, ei tahtnud kellelegi potentsiaalset saaki reklaamima hakata. Hiljem rääkisid ka teised turistid, et Guatemala City on meiesugustele liiga ohtlik koht – pole ime, kui turiste tänavalt keset päeva röövitakse. Kui lunaraha võtta ei ole, siis lüüakse lihtsalt maha. Nägin ka esimest automaadiga relvastatud sõjaväelast ringi patrullimas Riga-laadse võrriga, suits hambus. Neid oli veel.
Võtsime kohaliku bussi, mis viis lähedal asuvasse Antigua väikelinna. Antigua on vulkaanijalamil asuv Guatemala kunagine pealinn ja ajalooline vaatamisväärsus. Suureks üllatuseks olid linnas valitsev õhkkond ja inimesed. Erinevalt Cityst olid seal vähemalt pooled inimestest turistid, enamasti seljakotiga matkajad. Kõik nägid välja rõõmsad, linnas olid ilusad väikesed majad ja munakividega teed. Viru tänaval jalutamise tundest jäid puudu ainult purjus soomlased.
Antiguas peatusime mitu päeva. Välikohvikus säravat päikest ja vulkaanide taustal olevat sinist taevast vaadates tabasin end isegi mõttelt, et aitab Mehhikost, järgmised kuud elan siin. Otsustasime ka Pacaya vulkaani otsa ronida, küll giidi saatel. Ekskursioon maksis 40 ketsalit (Guatemala kohalik raha), mis on Eesti rahas umbes 60 krooni. Pacaya on Antiguast tunnise bussisõidu kaugusel olev aktiivne vulkaan, mis pidi giidi sõnul keskmiselt kolm korda aastas purskama. Suitsu ja tahma tuli kraatrist kogu aeg. Bussiga viidi meid kahe kilomeetri kõrgusele mäe jalamile ja viimase kilomeetri pidime ise ronima, millest pool oli umbes 45kraadise nurga all vulkaanilise kivipuru ja tuha sees. Vedas, et tossud kaasa olin võtnud.
Ülespoole jõudes olid kivid mineraalidest värvilised ja oli tunda väävli lõhna. Maa oli soe. Mõnel pool oli näha ilusaid kujundeid kivistunud laavast. Mõni suur kivi osutus hoopis seest tühjaks kivistunud laavamulliks, kus kunagi mingi gaas sees olnud. Nendest sai rusika rahulikult läbi lüüa, kuigi enne tasus vaikselt koputada, mõnel mullil olid paksud seinad.
Selgus, et läheme üles täiesti tippu vulkaani kraatrini välja. Ma poleks veel eelmisel õhtul osanud arvatagi, et mul elu jooksul kunagi avaneb võimalus aktiivse vulkaani kraatrist sisse vaadata. Kraatri kõrval seistes tekkis mõte, et kõige kummalisemad asjad elus tulevad alati järsult ja endast sõltumatult ette. Vaatasin sisse ka, õigemini niipalju, kui oli võimalik nägu kuuma gaasijoa kohal hoida. Punast kuma oli igatahes näha.
Kraatri serval kaua olla ei saanud, kuna hinge tuli kinni hoida, väävliaurud ja gaasid igal pool. Allatulek oli lihtsam, kivipuru sees sai jalgu õigesti liigutades väikse vaevaga end jalami poole libistada. Kiirus oli suur, mõtlesin, et võiks minisuusad kaasas olla – pärast seda kukkusin kohe pikali, jalg jäi mingi kuradi kivi taha. Tähelepanu oli vaja ikka hoida.
Nautisime veel paar päeva Antigua rahulikku miljööd ja otsustasime kodu poole pöörata. Plaan oli olnud käia ka Nicaraguas ja Costa-Ricas, kuid elamusi oli kogunenud juba Guatemalaski piisavalt. Hondurases möllas orkaan Beta, sinna ei tahtnud ka minna. Otsustasime tagasi Mehhiko poole asuda – samale teele, mille võttis siit 1954. aastal ette äsja ülikooli lõpetanud Che Guevara.
Tee peale jäi ka väike riik Belize (Beliss), mis on endine Briti koloonia, elanikkond enamikus mustanahaline ja valitseb Jamaica õhkkond, kuid seal peatusime vaid paariks tunniks. Enne Belize’i jõudmist pidime muidugi läbima öise Guatemala bussisõidu kadalipu, mille kestel meid jälle mitu korda peatati. Paaril korral rivistati isegi kõik meessoost reisijad bussi kõrvale ja automaatidega sõjaväepolitseinikud vaatasid meil näod taskulambi valgel üle. Üks sõdur üle 15 aasta küll vana ei olnud. Riigist väljumisel küsiti loomulikult jälle raha.
Kokkuvõttes on Guatemala üllatuslik kontrastide riik. Seda suurelt osalt tänu Antigua linnale, mis on justkui oaas keset kõrbe, aga osalt ka üksikutele väga abivalmis inimestele, kes pealinna rusuvas keskkonnas omal algatusel meile kasulikku nõu andsid – ilma mingit tasu küsimata.
Soovitan, kuid mitte nõrganärvilistele.
