Ekstreemne Vietnam
Nguyen tõstab imetillukesse avausse laskudes käed üles, hoiab pea kohal lehtedega kaetud luuki ja kukutab end alla käiku, sulgedes siis luugiga ava. Paar meetrit eemal ilmub ta maa alt samasugusest väikesest august jälle nähtavale. Oleme jõudnud lõuna-Vietnami kunagisele lahingutandrile Cu Chisse. Kitsad ja madalad käigud, milles varjasid ennast aastaid lõunavietnamlased ameerika sõjajõudude eest, asuvad otse meie all.
Igaühel, kes tahab paremini mõista Vietnami lähiajalugu, tasuks sõita Vietnami suurimast linnast Ho Chi Minh Cityst lõuna poole ja tutvuda seal hiljutise osaga maa ajaloost, mida Euroopas nimetatakse Vietnami sõjaks ja Vietnamis Ameerika sõjaks. Hiljuti on siia rajatud tempel, mille välisfassaadi mosaiikidel on tuhandeid aastaid Vietnami ajalugu ning ausambal tuhanded sõjas hukkunute nimed. Milline teine maa on teinud läbi midagi sellist, küsib giidina töötav Dang Van Do – tuhat aastat võitlust hiinlaste vastu, siis prantslaste vastu ja lõpuks ameeriklaste vastu. Ekskursioon viib onnikesse, kus toimub suure lärmi saatel show – üleval langevad pommid, tillukestes käikudes varjavad end aga vietnamlased. Vastavalt soovile saab selgitusi inglise või vene keeles ning käikudesse võib ka ise laskuda – seal on kolmel korrusel isegi operatsiooni- ja klassiruumid, köögid ja puhkeruumid. Kasuks tuleb aga olla kehakaalult tagasihoidlik, sest kuigi käike on on moderniseeritud – nad on nüüd 80 sentimeetrit laiad ja 120 sentimeetrit kõrged –, on eurooplasel siiski võimalus sinna kinni kiiluda.
Hiljem kohtun ühes HCM City eeslinna kõrvaltänava majakeses kolme naisega, kes on end elutoa diivanile kõrvuti istuma seadnud. Räägime nende sõjakogemusest, sellest, et nad kohtuvad ikka veel igal kolmapäeval naiste muuseumis ja laulavad võitluslaule – paar nendest laulavad nad mullegi. Meloodia on mõnikord kurb ja aeglane, mõni aga rütmiline ja lootustandev. Ja noorel kelneril pole aimugi, et lennukid B-52 kunagi nende maad lauspommitasid. B-52 on täna lihtsalt kokteil, mille Hanoi prantsuse linnaosa kunstnikekohvikus Viet art Center tellin.
Naiste muuseume on nii lõunas kui põhjas ja pilt naistest on Vietnamis täiesti teistsugune kui Euroopas. Naine ei ole kangelasema, siin ei ole pietàsid, kus surevat poega või meest-sõjaväelast leinab murtud ema. Vietnami naine on võitleja. Nii on naistele püstitatud ausammastel kujutatud naist bambuspiike teravaks tegemas, just enne nägin neid lõksudes, mis olid seatud ameeriklastele, ja need meenutavad Aafrika lõvijahti. Minu reisikaaslaste meel muutub aga hellaks väikeses töökojas, kus autokummidest valmistatakse sandaale – jaa, nii me käisime lastena, ütlevad nad. Kuna parajaid kinganumbreid veel valmis ei ole, läheb ostuks madu skorpioniga pudelitega – tõmmis aitavat peaaegu igas olukorras.
Ametlik Ho Chi Minh muutub vanalinnas jälle Saigoniks, see kõlab müstilisemalt ja uhkemalt. Uuem ajalugu on koondunud presidendipaleesse, Reunification palace’i, mille ees purskab lahtioleku ajal purskkaev ja seisab tank, mis ründas paleed 1975. aastal. Vietnami akrediteeritud suursaadikud annavad oma volikirjad üle just selle hoone esindusruumides, vastuvõttudeks sõidab valitsus kohale Hanoist. eri keeltes ekskursioone juhtivad giidid rõhutavad, et peaminister pole mitte ainult sõbralik, vaid ka “handsome”.
Kui jutt ameeriklastele läheb, siis ei ole probleem selle üle naerda, et kunagi ameerika veteranidele keelatud sissepääs on täna 1 USA dollari eest giidi taskusse täiesti tavaline.
Üks Vietnami mõistatusi on aga Vietnami suurima linna Saigoni liiklus. Kui Hanois on võimalik omandada meetod, et julgelt teele astudes ja järjekindlalt liikudes saabki vigastamatult teisele poole teed, algul ehk veel higiste peopesadega, siis Saigonis teeületamine valgusfoori all ei toimi ja olete tänulik iga väikesegi abi eest, mida hotelli uksehoidjad osutavad. Päris liikluspolitseinikud on aga õhtuti paigutatud lõbusõidulaevade juurde, mis kolmekorruselistena ja lampidega suurteks kaladeks kujundatuna, õhtusööki ja show’d pakkudes mööda jõge sõidavad.
Ilma Hoi Anis käimata ei tohiks Vietnamist lahkuda, sest seal on erandlikult säilinud sajanditevanused hooned, mis teistes kohtades pole suutnud sõdu üle elada. Selles vanas linnas on õhkkond täpselt selline, nagu ühes Indohiina linnas eurooplase ettekujutuses võiks olla – puidust, siseõuedega hooned; terrassidel ripuvad linnupuurid, töökodades valmivad kirjud siidlambid ja juba sajandivanusel meetodil bambusest kirevad magamismatid, sügavas vaikuses kuudepikkuse tikkimise tulemusel siidimaalid.
Ujuvate turgude külastamine Mekongi deltas nõuab varast ülestõusmist. Punaseks värvitud paadivöörile on maalitud mustad silmad, mis peavad kohutama vee all elavaid merekoletisi. Paatides on kuhjadena ananasse ja säravlillasid draakonivilju, hiiglaslikud rohekad pomelod ja otse paadi ninas jumalaid heatahtlikuks häälestav lõhnaküünal ja peotäis lilli. Ujuvad külad on jäänud aga põhja poole, kus UNESCO nimekirjas oleva Ha Longi ehk maanduva draakoni lahe 2000 lubjakivikalju varjus kasvatavad kunagised vee-nomaadid, tänased vee-talunikud oma maja-alustes kastides pärleid ja tigusid, kalu ja krevette. Vaatamata valitsusepoolsetele pakkumistele ei soovi nemad lahkuda vee pealt ning on koondunud nelja külla, kus iga lapse geenides on juba paadiga sõitmise oskus, ilma milleta on koolis käimine, naabri külastamine või kalapüüdmine võimatu. Kellel on võimalus ja aega veeta öö lahel ja vaadata hommikust päikesetõusu, jõuab lähemale arusaamale, miks veekülade elanikud ei ole valmis oma vee-elu mandri omaga vahetama.
Tagasi mandril, üllatavad vietnamlased aga oma transportimisoskusega – ma pole iial näinud nii suuri koguseid lilli või punutud korve, papagoipuure või veega täidetud plastkottides värvilisi kalu kogutuna ühe jalgratturi selja taha jalgratta peale. Teatud tänavatel, tohutute paplite all, on juuksurid aga peeglid puutüvede külge kinnitanud ning pikas reas oma klientidele pühendunud.
Ka väheste Vietnamis veedetud päevade jooksul võib kõike näha, nuusutada, tunnetada, läbi elada. Punaste roosõunte särast ja roheliste papaiade lõhnast vaiksete ja täna väga diplomaatiliste ameeriklasteni, kolme kliimatsoonini, kuivatatud tindikalade ja riisipaberivirnadeni, ning ikka ja jälle Ho Chi Minhini, selle palsameeritud superstaarini, kes naeratades vaatab vastu majafassaadidelt, kohalike büroode retseptsioonides, pedagoogina koolides, lastekodudes, ministeeriumides.
Ja siiski ei ole kunagi selge, kas sinu hing on koos sinuga kohale jõudnud.
