Vallo Kruuser

Sisearhitekt Leila Pärtelpojale (82) ettesattunud tööülesanded on sageli olnud ilmvõimatud ja mõneti suisa vastikud. Ta on kahel korral tõsisemalt ja suuremalt ümber seadnud Tallinna raekoja – sellest magusamat materjali on küllap raske leida, aga kuidas tabada raekoja ajaloolist ehedust ning ometi olla ka otsapidi tänapäevas? Või millises võtmes lahendada baltisakslaste kodudest kolhoosnikute peopaigaks või koolideks muudetud mõisaid, eriti siis, kui midagi peale lagede ja seinte pole alles? 

Pärtelpoja teostest, mis kaduvikku läinud, on rohkem kui kohvik Pegasuse ning restorani Nord interjööridest kahju – muinasjullede hukkamõistust hoolimata – enneolematult eredast ja Jüri Arraku maalidega ehitud Kirovi kalapoest, mis alustas Tallinnas Vana turu kaela pakkhoones tööd aastal 1989 ja kus praegu toimub Olde Hansa kitšipidu. 

Meie tasastes oludes on Pärtelpoeg kohati lausa kohatu. Justkui käomuna, mis potsatanud valge kastmaja hiirhalli argipäeva jalust rabama. Pärtelpoja elitaarne ning süvitsiminev, sestap pirtsakanagi näiv loome pole enne nüüdset riikliku kultuuripreemiat nii kaalukaid loorbereid pälvinud. Hea, et niigi läks.  

Mida arvate sellest preemiast?

See on lugupidamine!

Kas ei tundu, et see tunnustus tuli liiga hilja?

Ei! Ma ütleksin, et hea, et üleüldse tuli.

Kas see on pai?

Jah.

Kas see raha ei loe midagi?

Ei, mispärast! Elame tavalist pensionäri elu. Arvatakse, et kuna mees oli riigikogus ja ta oli tol ajal kõva tegija ka, siis elame uhkelt, aga nii see ei ole. Oleme tavalist elu elanud, mis on tegelikult tore. 

See preemia, mis ma saan, on nii suur, et viib mind hämmingusse. Teeb murelikuks, et ma võin osta mingisuguse kapi. Need kolud, mis mul kodus on, ostsin nii, et ma mehele ei öelnud. Ostmise ajal on nad olnud, jumal tänatud, väga närus olukorras. See keskmine Jacobi stiilis kapp oli üleni laevärvi täis, valgetäpiline. Pärast seda, kui ma selle Leningradis korda sain, on ta muidugi ilus asi. Ma ei teeni ju enam midagi, maja kütmine on kallis, selles mõttes tuli see raha rõõmsa üllatusena.

Ometi olete teinud ka viimastel aastatel mitmeid ilusaid sisekujundusi. Kuidas tellijad teid leiavad?

Need on kõik olnud tuttavate tuttavad. Et keegi on näinud näiteks minu tehtud villa Tannenrodet ja tahab ka niisugust traditsionalismi saada. Viimane asi, Röa mõis, on õudselt eriline, sest omanikuks olev noormees kuulas sõna ja tahtis ajaloolistest stiilidest rohkem teada. Ja kui ma ühel hetkel selle tunde kätte sain, et talle minu käekiri meeldib, siis läks asi lihtsaks. Ma proovisin teha nüüdisaegset mõisa, mis ei ole täidetud vana koluga või minu neetud ja laidetud koopiatega. Mõnikord olen olnud sunnitud oma koopiatega mõisaid täitma – nagu näiteks Palmses või Sagadis, kus lihtsalt nõuti rohkem toole. 

Ma olen vaadanud ajakirjadest, mismoodi käsitletakse mujal vanu hooneid. Kõik värvitakse valgeks, kuid kõik detailid jäetakse alles. Röa “pargipaviljonis” polnud aga midagi alles, ühtegi detaili polnud, ainult puud kasvasid. Siis ma tegin ise ehituslikud detailid ning värvisin valgeks. Ma enda arust saavutasin mingi stiilsuse ning jäin rahule ka tellitud mööbliga, mis sarnanes Eesti klassitsismiga, aga oli uus föderaalstiili stiliseering. Kuigi ammu on aids kultuuris ja stiilist ei tohikski nagu rääkida.

Kas Röa puhul oli äkki seetõttu lihtsam, et sel mõisal on algupärases laadis sisu ehk siis tegu on rikka inimese koduks loodud, mitte aga vahepeal kooliks kohandatud hoonega? 

Minu jaoks on mõis suur elamu, mitte kool. See on juhus, kui mõis on kool, see on saatus. Mõis ei ole ka restoran. Kui vaadata, mis juhtub selle vähese mööbliga, mis meil järel on Eesti mõisates, teeb see kurvaks. 

Kas juhindute ajaloolistes hoonetes üksikutest säilinud kohalikest ning mõnikord ka provintslikumast esemetest või võtate Hepplewhite’i või Sheratoni näidisteraamatu ette ja joondute selle järele?

Mul ei olegi nii palju võimalusi olnud, mul pole mõisaid vabalt käes olnudki. Nüüd see Röa oli, kus polnud muinsuskaitselisi kohustusi peal. Olin vaba, võisin teha, mida tahan. Valisin kataloogidest sobivas stiilis uued esemed. Omanikule pakuti ka soodsat mööblit Venemaalt, aga ma soovitasin seda surimuri mitte tellida. Muinsuskaitse all olevatesse mõisatesse olen ostnud Eestist asju kokku, mitte Leningradist, nagu Krista Kodres on väitnud.

Palmsega oli veel niimoodi, et inimesed, kes olid kuulnud, et otsitakse vana mööblit, kirjutasid meile, et tulge ja vaadake, aga mööbel seisab meil kuuris, kuna ta on katki. 20. sajandil oli meil niisugune olukord, et inimestel ei olnud võimalik mööblit restaureerida. Ei olnud šellakit, mahagonivineeri, ei olnud katteriideidki. Inimesed kirjutasid niiviisi, et tahaksime, et te ostaksite ja et me saaksime tulla hiljem vaatama ja öelda, et need olid meie vanaema asjad. 

Asju olid ostnud rikkamad eesti talupered mõisaoksjonitelt, mida korraldati 1922. aastal, kui baltisakslased hakkasid mõisatest välja kolima, sest ei jaksanud neid pidada. Ja muidugi ka 1939. aastal. Paljud kollektsionäärid täiendasid ka saksa okupatsiooni ajal oma kogusid.

Kas Eestis tehtud vanematel interjööridel, näiteks barokis või klassitsismis, ning mööblil on mingeid erijooni?

Ma olen läbi 20. sajandi olnud info mõttes pimeduses, võrdlevat materjali ja raamatuid on väga vähe olnud. 

Kas esemed ise pole piisav aines?

Mis sa võrdled ühte asja, kui millegagi võrrelda pole! 

Sellel suvel käisin ma Põhja-Rootsis ja nüüd, kui ma olen läbi uurinud ja joonistanud legendaarse kollektsionääri Leonhard Vene mööblikogu ja võrdlen seda Rootsi muuseumides, raamatutes ja mujal nähtuga, on mul täiesti selge, milline on Eesti mööbel. 

Rootslased teevad palju asju, nad on rikkad ja neil kõigil peab kodus stiilset mööblit olema, eriti Gustav III aegseid esemeid. Ja Rootsis kujuneb oma stiil, kuidas nad teevad rokokood, kuidas nad teevad barokki, millist klassitsismi nad kasutavad. 

Aga eesti asjad, mis on tulnud välja kirikute käärkambritest, kuhu on jäänud üksikud stiilsed toolid, või need klassitsistlikud toolid, mida härra Vene leidis või mida mina olen leidnud, need on kõik teistmoodi. Ma saan aru, et neid on nii vähe, nad on nii üksikud, kuid oma olemuselt on nad rohkem koopiad inglise asjadest kui omapäi tegutsema hakanud rootslaste omad.

Mis oleks unistuste tellimus?

Ma teeksin meeleldi midagi, kui ma võiksin teha ilma rahata, seda ma ütlen. Pange see kirja. Kui oleks hea tellija, kes oskab sõna kuulata, kellel on kannatust ja soovi ideesid teostada, siis teeksin meeleldi veel midagi. 

Näiteks Riisipere?

Jah, why not. Klassitsismiga olen suhestunud varemgi. Kunagi töötasin Kirovi kolhoosis. Kolhoos allus ministeeriumile, mis paiknes Moskvas sellises majas, mille omanikuks olnud proua oli kunagi toetanud Tšaikovskit. Hoone oli puhas klassitsism ja mul oli õnn kujundada sinna kaks kabinetti.

Ma tahaksin ka, et mul oleks töökoda. Muidugi ma tean, kus ka praegu saab väga häid asju teha, aga kus see koht asub, on saladus. 

Mõis mõisaks, aga kuidas sisustada hruštšovkat?

Mis asi see on?

Tüüpelamut.

Mind ei huvita see. Minule lähedane liin, traditsionalism, jookseb modernismiga kõrvuti ja ei kao kuhugile. 

Samas olete Tallinna raekojas väga julgelt keskaega kohelnud. Gootika versus läikivad klaverikaane moodi uksed, nahksed istmed, abstraheeritud trofeekimp nagiks ja muud leidlikud detailid.

See oli paratamatus. Selle aja ja selle rahaga ja sellega, et tammepuit sai vahepeal otsa ja tammest uksi ei saanud teha. Tamme jätkus ainult pinkideks. 

Alul tahtsin, et uksed oleksid tumerohelised. Nimelt olin 1969. aastal stažeerimas Leningradis Ermitaažis. Viibisin 90 päeva kella kümnest hommikul kümneni õhtul saalides ja raamatukogus. Kuu aega järjest käisin ringi Madalmaade osakonnas. Seal oli uks salamandritega, salamandrid olid tumerohelised. Sealt ka see roheliste uste idee, mida tellimuse saanud klaverivabrik keeldus teostamast, pakkudes, et kui tahame, siis saab teha musti. Nii see kõik läks. Nagide eeskujuks oli Joe Colombo, itaallane. Teaduste akadeemia raamatukogus käis Abitare ja värske Colombo oli alati seal sees. 

Kui 2004. aastal raekoja juurde tagasi pöördusin, siis Tallinna kultuuriväärtuste ameti muinsuskaitse osakonna juhataja Boris Dubovik soovis minu tehtud uued asjad – uksed, pingid – välja visata, aga õnneks oli saatus minu poolel. 

Veel mõtlesin, et minu jaoks on keskaeg väga värviline. Esimeses raekoja variandis tahtsin tuua värvid tagasi. Nagu keskajal oli, pinkidel katted ja padjad peal, tavaliselt punased. Aga aeg ja võimalused olid 1970ndatel selle vastu. Udo Umberg, kellega koos töötasin raekoja projekti kallal, usaldas mind, kuigi temal olid hoopis erinevad arusaamad heast asjast. Mina olin tegelikult Skandinaavia mõju all (Ilmari Tapiovaara jt).

Ma olen teinud endast 1974. aastal autoportree, et mul on peas Marimekko kübar ja üks jalg on punase sukaga, teine mustaga. 

Kas käisitegi nii ringi või oli see sisemuse väljendus?

Ma tegin seda teadlikult. See oli minaküsimus, kes ma olen, milliseid valikuid tol hetkel teen.

Mis teid skandinaavlaste juures võlus?

Olin väga kiindunud taanlastesse. Ma ei poolda bauhauslikku purgatooriumi, et alles jääb ainult funktsionaalsus. Aga Põhjamaad ja Taani läksid 20. sajandi alul teist teed kui De Stijl või Bauhaus, see on ära unustatud. 

Põhjamaise stiilikeele levikust hoolimata armastab keskmine eestlane vist traditsioonilisemat laadi…

Jubedad nahast sohvad, mingid lödid elevandid, mida saab odavalt osta. See on vaesus! Eestimaa on alati vaene olnud.

Äkki pole minimalism meile lihtsalt omane?

Ma ei tea, kuidas inimesed selle minimalismiga elavad. 

Teie töid on palju kritiseeritud. Kord on peetud interjööre liiga moodsaks, kord taas vanamoodsaks, esemeid originaalitsevateks, aga ka jäljendavateks.

Raekojas tehtud kriitikat püüdsin heastada restoranis Nord, mis taas paljudele ei meeldinud. Nordi eeskujuks oli osaliselt taastatud Turu piiskopiloss-muuseum, mille sisearhitektiks on Carin Bryggman. Ma olin haige Carini järele! Ma tahtsin temasuguseks saada, teha nagu tema teeb. Ja ma ei tulnud nagu teised Soomest tagasi, peas Alvar Aalto loomingu elegants, vaid peas Carin Bryggmani tehtud muuseumivestibüül keldris ja tema lähenemine vanadele hoonetele. Siis läksid mul silmad lahti, missugune on Tallinn, kõik diele’d (keskaegse elamu tänavapoolne ruum maja esimesel korrusel, mille taga paiknes köetav eluruum dornse. Diele ühes nurgas paiknes tavaliselt mantelkorstenköök, teises trepp – Toim.) olid lahti, kõik detailid olid alles. Tekkis tahtmine olla vanade hoonete suhtes hoolivam kui paljud nooremad, kes ehitisi ühetaoliseks tegid. Näiteks ­Väino Tamm ei lubanud tudengeil kasutada vanaaegseid tappe, vaid tunnistas ainsa õige asjana tüüblit. Vanade asjade seotiste võlu on suurem kui lihtsal puupulgal.

Olete mitmeid töid teinud koos tütrepoeg Karl-Erik Tarbega. Kas ta on mõttekaaslane või lihtsalt oma veri?

Ma olen tahtnud teda vedada oma objektide peale, et ta näeks, kuidas ma tellijat pinnin. Ta võiks olla mudelitisler, aga praegu on tal muud huvid. Tulevad kohustused ja seejärel võivad juba teed kinni olla…

Aga mina olen rikutud.

Mis mõttes?

Ma ise tunnen nii. Ma olen rikutud Hollywoodi filmidega. Käisin Sossi tööliste lasteaias, seal oli õhtuti suures saalis kino, meie tohtisime sinna minna ja istusime pinkide ees põrandal maas. Nägime Jean Harlow ja kõik teised ära. Ma olen tagantjärgi mõelnud, et see oli ilmselt art déco, mis mulle meeldis. Ja ma olin nii sündimisest saadik vale, ma olen ilutseja.

Kas ilutsemine on meie loomuses? Nagu isasel paabulinnul on uhke saba?

See ei vii kuskile.

Looduses viib paarilise leidmiseni.

Ma käin oma teed. 

Aga millel on veel elus tähtsust?

Kui oled juba stiili kütkes, siis muul ei olegi, siis ajad seda taga. Kunagi vaatasin Birger Kaipiaise tasse ja mõtlesin: “Issand, kui ma saaksin neid osta!” Üheksakümnendatel oli võimalik juba Soomes raha vahetada, siis ma ostsin ühe Kaipiaise “Paradiisi” tassi ilma alustassita, sest see oli juba liiga kallis. Nüüd on mul juba terve serviis.

 

Leila ­Pärtelpoeg

Sündinud 17. septembril 1927

Valik tegemisi

Teinud korda Tallinna raekoja (1975. aastal, mõningad muudatused aastal 2004), riigikogu (alates 1972. aastast siiani), Palmse, Rägavere, Sagadi, Saku mõisad; Kolga mõisa abihooned; Vihula mõisa jääkeldri restoraniks ja tagamõisa hotelliks.

Kavandanud kohvikuid ja restorane: Gloria, Pegasus, Vana Toomas, Nord, Gnoom.

Kavandanud Teaduste Akadeemia raamatukogu interjööri (1963), mööblit Tartu ülikooli aulasse (1972). 

Kavandanud muuseume: Võrus Kreutzwaldi muuseum (1983), Ruhnu muuseum (1988), Tartu linnakodaniku maja (1993). 

Meeldivad: ajakirjad Bo Bedre ja The Word of Interiors.

Ajab vihast värisema: arvuti, joonistab käsitsi.