Erich Maria Remarque on ainus sakslane, kes mulle meeldib. Asi pole üldsegi raamatus. Asi on kirjanikus. Litsmees nagu paljud kirjanikud ja mittekirjanikud, tõsi. Ent siiski mees, kelle kerget stiili tasub imetleda. Remarque ei kirjelda surnuks nagu Balzac või Hugo. Ta leiab, et elu eesmärk ja mõte seisneb selles, et elu tuleb läbi elada, läbi tunnetada. Remarque näitab, et pole midagi häbiväärset olla mõtetes vaba, uskuda vabadusse, headusesse ja armastusse. Eks mõnele paistab see imal. Kuid sarnase sisu taha peidab kirjanik alati uue psühholoogilise olukorra, uued tõed ja uued mõtted. Remarque paneb mõtlema parematele väärtustele ja lihtsale elule. Tee seda, millesse usud. Ehk ka tema pärast pakkisin 18. sünnipäeval kohvrid ja lendasin ihuüksi Pariisi. Võib-olla tema pärast oskan elada hetkele, nii et mitte midagi muud ei loe. Kes teab, kui poleks olnud sõdu, võib-olla poleks ka Remarque maailmakuulus. Kordki võib sõdadest midagi tõeliselt väärtuslikku välja lugeda – maailmakuulus kirjanik, liigutav ja kaasakiskuv. Kõige toredam sakslane, keda ma tean – Erich Maria Remarque.