Igav oli. Külm ka. Pardakast leidsin vanade releede ja muu kola käest kannatada saanud ja määrdunud raamatu. Lõin lahti. Sellesama Pehu Jaani „Sisukorra,“ ülikiire läbisirv – stopp – kolmandiku pealt hakkasid tundmatud tekstid. Ei ole nii? On küll! Lõpuni välja.

Mõni inimene on selline – mida iganes puutub, see kohemaid särama hakkab. Selline hea inimene. Pühak. Jaan on seega esimene pühak keda mul au tunda ja tema raamat esimene pühakiri, mis mulle oma kaantenäppu kurku ei ajanud. Seepärast, et see piibel ei ole ära nüsitud, seal sees ei ole ainult valge, on must ka, hea ja õnneliku kõrval päris halvad ja koledad asjad... nagu rooma paavst ja tääk, üksteise sees. Aga Pehki kurjused, õelused ja perverssused oleksid nagu tema sees vangis... headuse sajakahekümnekiloste käerauadega radiaatori küljes kinni, andestuse sinililled oimukohtadel.

Jaan ei ole jumal. Jaan ei karista. Miks ma Jaanist räägin kui raamatust peaksin, on sellepärast, et Pehk on oma tekstidega üks, need vaimukad sõnamängud, absurdsed kokkukõlad, leiud ja võrdlused ei ole ainult mõtteta tekst ja koomilised keelemängud nagu Wimberg Päevalehes ütles. Sest siis oleks Jaan mõtteta. Mõttetu! Aga mees, kes suudab luua kurjuse, perverssuse, lootusetuse ja mõttetuse ja katta need novokaiinina toimiva siiruse, headuse ja armastusega, luues Kolmanda Kihi kus kõik on okei, ei ole mõttetu! Jumal ise ütles et kõike tuleb armastada. Seda Jaan teebki!

Jaan on Raamat ja Raamat on Jaan. Raamatu „Sisukord“ puhul. Selles mõttes ei ole vahet, kummaga lugeja parajasti viibib. Kui ma vahepeal Jaanist puudus tunnen võtan ikka „Sisukorra“ kätte ja podisen tugitoolis naisele arusaamatus keeles. Vahepeal mõtlen, et äkki ei saa Jaan mitte kunagi kirjanduspreemiat, et ta on nii kuradi lihtne ja sellest on tarkadel inimestel väga raske aru saada. Muidugi kõik on õpitav.