ELAMUS: Jüri Tuulik. “Nässu ja Loviisaga”

Tali ei vaata kalendrit, tuisk alles kogub hoogu, aga täna on alles naistepäev. Öiti virutab siin rannikul miinus viisteist alla nulli, lund on põlvini ja põhjatuul lõgistab siibrit. Meil on toita Surra-Murra ja kolm musta isast kutsikat, kes tulid siia ilma 1. veebruaril. Sest detsembri hakul oli naabrite Pai nii šeff krants, et tassis omale küla pealt pruudi mitmeks päevaks kuuti ning nad tegid värava ees ja kaevu taga sada kümme kükki. Surra-Murra peremees Taavi jäi mullu kõva augustituulega üksi võrku tragides mere küüsi, aga krants ujus välja, kükitas süüdlaslikult mitu päeva aida all ja jäi tõrjetablettidest hoolimata Paist tiineks. Paastumaarjapäev langeb tänavu ühte Suure Reedega, seks ajaks tuleb rajada aedik ja kokku klopsida soe kuut kolmele armsale põrgulisele. Vääna-Jõesuus paistab sel suvel jälle parajat pulli tulevat.

Elamused on üksteisest läbi kasvanud ja miljardid eluniidid põimuvad üheks suureks soojaks ja ärevaks kihinaks. Justkui kobrutaks punane meri vastu su enda trumminahku. Olemine ei koosne ainult koertest ja inimestest, aga maailm näikse suuresti just nendega täidetud. Vana Abruka naljahammas ja lõuapoolik Jüri Tuulik oli nüüd nii šeff mees, et pani koos Maalehe Raamatuga kaante vahele oma neli jutustust sünnisaare elust – koertest ja inimestest.

“Külatraagik”, “Kojusõit”, “Leu” ja “Punajalg-tilder” hõlmavad vana head 1960-70. aastate Abrukat, mil kevadine räimelappaja oli pardani hõbedat täis ning kajakad tahtsid kõrvad peast ja südame seest rüüata. See oli aeg, kui elu esimeselt lennusõidult maandunud tüdruk hakkas Kuressaares (ajutises Kingissepas) otse mannergust Abruka meeste keedetud säinapäid lutsima ja dramaturg näksis kunstfotograafi salongis siia äkist.

Ühtaegu on see kirjaniku väga isiklik ja samas meie üldine soe sotsialismiaeg, mil inimeste vahel jagus aega, juttu ja ruumi ning linna presiidiumi laua taha tundideks istutatud kalur sai parteimöga kuulates oma ihuhäda pika villase soki sisse sirtsutada. See on füüsiliselt kadunud aeg, ruum ja elu oma inimsuhete paljuses, mida mäletavad veel sajad ja sajad asjaosalised ning see on aeg, mille kirjanik on oma silme nähtuna, kõrvu kuulduna ja pihku võetuna kenasti paberile pannud.

Jüri Tuulik on tuhandete lugejate jaoks tundide kaupa naeru tootnud, aga kõrvu selle naeruga astub alati olemise juurde käiv nukrus ja ärevus – paratamatu kadumise adumine. Elu vaatab koera kurbadest silmadest vastu, aga see ei takista vahest kõhukrampides vappuda või naerda nii, et kusi püksis.