Elamus: Juz Aleškovski "'Käsi. Timuka pihtimus"'

Raamat on vene keeles. Ei teagi, kas see kunagi tõlgitakse eesti keelde. Mis tast ikka maakeelde ümber panna, meil on omad traumad. Las venelased maadlevad omadega.

Asjast. Autor on huvitav tüüp. Nime järgi otsustades justkui juut, aga tegelikult viitab tema kodanikunimi puhtale vene päritolule. (Ei teagi, mis selle juudiks tahtmisega lahti on - Borges võttis kah 1934. aastal kätte ja vehkis valmis pisikese teksti "I, a Jew", kus väidab, et perekonnanimi peaks tal olema tegelikult Borges Acevedo, mis on üks kena Portugali juudi nimi. Või näiteks Kaplinski meil...).

See kirjanduslik juut, Aleškovski, kes on tegelikult puhas venelane, viskab triki nagu Bulgakov "Meistris ja Margaritas". Noh, teate küll seda teooriat, et Woland on Stalin. Seda teooriat lugesin ma Radzinskilt. 36nda aasta suur puhastus, kui Stalin vanadel Parteigenossedel kõrid maha võttis, tekitanud Vene intellektuaalide hulgas suure optimismipuhangu. Wolandki puhastab Moskvat kõiksugu kõntsast.

Aleškovskil teeb seda tšekist hüüdnimega Käsi. Käsi on talulaps, kes elab kunagi 20ndate lõpus üle kollektiviseerimise. Tema pere seda üle ei ela, sest bolševikud ja muud linnast tulnud mordad lasevad nad maha. Aga Käsi satub nõukogude lastekodusse, kust teatavasti rekruteeriti hiljem stalinlikku ajupesu saanud noori kõiksugu nõukogude organitesse. Käsi saavutab selle, et ta saadetakse NKVD kooli, temast saab uurija, kuid oma päritolu ja oma talumehest isa, kelle bolševikud maha lasid, ta ei unusta. Käsi spetsialiseerub rahvavaenlasteks osutunud kommunistide jälitamisele, tehes sellel tüübil, kes kunagi tema isa maha lasi, elu tõeliseks põrguks. Aleškovksi sai Stalini ajal poliitvangi elu tunda ja küllap on Käsi väikestviisi tema enda alter ego. Loed seda romaani ja imestad vihkamistunde sügavust, mis haigutab nõukogude võimust kirjutava vene kirjaniku hinges. Eesti kirjanduses ma sellist vihkamist pole leidnud.