ELAMUS: Nikolai Pärna "'Rütm, elu ja looming"'

See on raamat, mis on mind mõjutanud. On sees midagi paigast nihutanud. Mitte, et oleks vapustanud või vaimustanud - mitte nii nagu Salinger või Hesse või Borges... või "Füüsika 9. klass" või värvipildiajakiri või virmalised või suur puu või mõned valjud helid... ei.

"Rütm, elu ja looming" on üks taolistest, milles öeldakse asju, mida sa tead, aga pole välja öelnud.

Nihutanud on Pärna mind kuidagi vastuoksa. Härra räägib rütmidest - mulle väga hingelähedane teema - räägib rütmidest elus ja räägib loomingust. Konkreetselt räägib. Mees on teadlane. Surub kogu olemise kartograafilisse seaduspärasusse, isegi sealjuures imestamas, et nii on ja ma mõistan, millest jutt. Minu ja Pärna vahel on aga minu isa, kes raamatut lugeda andis. Tema luges juttu pea sama vanana kui mina praegu. Kaks isafiguuri - liiga palju, et siiski kõike uskuma jääda. Kirjatükk on ühe teise mehe ulm. Üks äratõestatud ulm.

Kõik olev areneb sellele ainuomaste rütmide põimudes, lineaarselt ja spiraalselt. Elu on TIGU, mis kohiseb heliookeani keeles ning koosneb vibratsioonist.