ELAMUS. Stephen Hawking, “Universum pähklikoores”
Stephen Hawking ajas mul juhet kokku juba lapsepõlves, kui vaatasin soome televisioonist populaarteaduslikke dokumentaalsaateid universumi avarustest. Veidi vanemana lugesin tema aja- ja kaoseteooriaid ning pajatusi mustadest aukudest. Jah, just, ma tahtsin öelda pajatusi, ärgu süvatõsised pühendunud siinkohal pahandagu. Hawking on kindlasti kirjutanud ka tavakodanikule (ja mina seda antud teemavaldkonnas kindlasti olen) liiga raskes keeles tekste. “Universum pähklikoores” on aga just selline, mis on suunatud lihtinimesele, kelle pilk pimedatel selgetel öödel teinekord taevasse pidama jääb ja mõte uitab radadele, et oo-mis-vägev-universum-ikka-mõelda-vaid! Siin kaante vahel annab Hawking nendele mõtetele väheke rohkem kaalu, tehes selgeks lihtsad algtõed, visates sekka isiklikke nalju ja illustreerides kogu muidu kuivaks või keeruliseks kippuvat juttu rohkete skeemide, fotode ja joonistustega. Raamat algab relatiivsusteooria lühilooga, viib lugeja läbi ühe versiooni universumi tekkest (et kõik, mida me näeme, mahtus alguses umbes pähklikoore suurusesse punkti), mõtiskleb teemal, kas ajarännud on võimalikud ja jõuab välja braanimaailmani. Mitte midagi nendest kosmoseteooriatest ei tohi muidugi päris püha tõena võtta, sest iial ei või teada, millal meie kompav maailmapilt pea peale keeratakse, seni kuni seda pole juhtunud, on aeg-ajalt väga virgutav mõtelda, kas me elame braanil või oleme nagu hologrammid ja kas tegelikult on kogu elu selles, mida me nimetame varjatud aineks, mida on üldse rohkem kui seda, mida me hoomame ja kas… Ja mis… Sa oled õnnelik inimene, kui sa viitsid ja julged neid mõtteid mõelda. Hawking on sellel teel heaks kaaslaseks. Kui soovid säilitada sidet reaalsusega, lappa seda aeg-agalt väikestes kogustes, et igapäevased pseudoprobleemid kosmilisteks ei paisuks, vaid paistaksid siiski pseudoprobleemidena mitte kõikeneelava musta auguna.