ELAMUS

On raske paari sõnaga öelda, miks on soomerootslane Kjell Westö väga hea kirjanik ja tema romaanid “Leijat Helsingin yllä” (1996) ja “Isän nimeen” (2000) selle aasta lugemiselamused.

Lummav on “ismidest” kaugemale küündiv oskus jutustada lugu, mis sisaldab peaaegu haaramatul määral mõtteid, emotsioone ja mälu. Westö oskab kirka nukrusega kirjutada inimestest eneseteostuslikus maailmas. Tema paatos on selge: eneseteostus toimib alati kellegi toel või arvel. Westö ei loe moraali, vaid kirjeldab oma uskumusi ja lootusi sündmustega.

Romaanide oluline tegelane on Helsingi. Kuskil saetakse maha männisalu, sinna kerkib ultramoodne kaubanduskeskus, mis lama tõttu suletakse. Sellisel maastikul püüavad üksteisest ja iseendist aru saada isad ja pojad, armastajad ja sõbrad.

Tsipa kahju, et meil pole keegi kirjeldanud Tallinna muutumist ja muutumatust sellises nukker-magusas, samas selges võtmes. Samas sobiks ka Westö väga hästi Varraku sarja "Moodne aeg".