Vapustas sukeldumine sügavale kirjasõnagalaktikasse, tõus fiktsioonide ja müstifikatsioonide elevandiluutorni, parimaidki kirjanikke painava grafomaanliku rudimendi täielik puudumine – jutt oli tihe ja napp. JLB on ise öelnud, et on "vaesestav jaburus seletada viiekümnel leheküljel mõtet, mille täiuslikuks esitamiseks suusõnal piisaks mõnest minutist". Tema kõrval tunduvad "borgeslikud" Umberto Eco ja Milorad Pavic lausa lobamokkadena.

JLB-d ei pea tingimata puurima, näpp entsüklopeedias järge vedamas. Ta sobib lugemiseks ka rongis, sest sageli on faabula poolest tegemist seiklusjutu või kriminulliga. Tegelikult on need hüpereruditsioonist küllastatud ja näiliselt kuiva metakirjanduse vormis lood ju sügavad inimlikud draamad, sageli lausa tragöödiad. Ning üldsegi mitte nii ajatud ja meelega elukaugeks nikerdatud, kui esimesel pilgul paistab. Paljud novellid muide on pühendatud daamidele.

Tõeline "paabeli raamatukogu" ja "hargnevate teede aed" – internet – aga jäigi JLB-l kogemata.