Mündiraamatud, õieti ka muud kataloogid, on vahva lugemisvara. Hästi tehtud kataloogis allub kõik kindlale süsteemile, mille vaatlemine on omaette elamus. Lisaks sellele on see ka kasulik lugemine. Vähemasti mulle on need teadmised tarvilikud, mistõttu eelistan sageli sellist kirjavara ilukirjandusele.

Tunnen Gunnar Haljakut küll juba mõnda aega, kuid kõigi tema raamatutega tutvusin põhjalikumalt alles hiljuti. “Orduaegsed Liivimaa mündid” (1997) on kataloog müntidest, mis vermiti Taani kuninga Eesti valdustes ning Liivimaal XIII-XVI sajandil. Raamat annab perioodist hea ülevaate ning seda on lihtne kasutada.

Viis aastat hiljem ilmutas Gunnar järgmise kataloogi, “Riia Vabalinna ja Poola-Leedu kuningate aegsed Liivimaa mündid 1562-1621” (2002). Ja aasta pärast veel ühe, “Liivimaa brakteaadid” (2003). Brakteaadid ehk ühepoolsed õõnesrahad vermiti Taani kuninga valdustes ning Liivimaal XIII-XVI sajandil. Õhuke raamat väärib erilist tähelepanu – see on seni põhjalikem brakteaatide käsitlus üldse. Ja mitte ainult Eestis. Kuna kataloogid on saksa ja eesti keeles, tunnevad nende vastu huvi paljude maade numismaatikud.

“Eelmises” elus tegi Gunnar Eesti Televisioonis lastesaateid. Praegu peab ta Tallinna vanalinnas pisikest antiigipoodi. Oma esimese raharaamatu “Eesti münt” pani Gunnar kokku kümmekond aastat tagasi ja kirjastas selle Hans H. Luige rahadega. Samal ajal avaldas ta ka nuppe Eesti Ekspressis. Vaadeldavad raamatud aga andis Gunnar välja omal kulul. Ise kutsub ta neid kalliks visiitkaardiks. Arvan, et need on visiitkaardiks ka Eestile. Tutvustavad ju kataloogid muule maailmale killukest meie ajaloost.