VAIMAJA: “alumisel korrusel” elab tavaliselt põrsapere. Kaia-Kaire Hunt

Terve rida eestlasi teab ilmselt Malaisiat eelkõige tänu tõsielusarjadele. Meie kuulume nende õnnelike inimeste hulka, kes ei ole Malaisia, Robinsoni ega muid analoogilisi sarju näinud, nii et ei mingit võltsettekujutust. Muretsesime oma reisiseltskonnaga varakult Lonely Planeti ja tundsime end piisavalt varustatuna minemaks vastu eksootilisele Malaisiale.

Et tavalised turismireisid à la kaks nädalat Langkawi paradiisirannas ei tulnud meie püsimatu loomuse tõttu kõne alla, koosnes meie reis laiaulatuslikumast Malaisiaga tutvumisest, millest elavaim mälestus jäi tõelisest vihmametsadžunglist Sarawakis.

Borneo saarel asuvasse Sarawaki osariiki saab Kuala Lumpurist otse AirAsia siselennuga. Kuna Malaisia on föderatsioon, peab Sarawaki osariik ennast nii oluliseks riigiks, et turistid, kellel on Malaisia viisa, peavad hankima Sarawaki sisenemiseks siiski ka eraldi viisa. Viisa hankimine ei ole õnneks keeruline, kuna vähemalt Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikud saavad selle piirilt. Borneo saar on suurelt jaolt kaetud praktiliselt läbimatu vihmametsaga, mistõttu liiklemine suuremal osal saarest on võimalik peamiselt ainult veeteid mööda (piki jõgesid ja järvi). Meie seltskonna sihtpunktiks oli vihmametsa keskele rajatud Hilton Batang Ai resort. Kui öeldakse, et saad neli päeva viibida Hiltonis, mis asub keset vihmametsi, tekib esimese hooga loogika-tõrge. Mis mõttes Hilton keset džunglit? Õnneks on internet suur ja lai ja leidsime kergelt lisainfot. Lugedes külastajate kommentaare, hakkasid silma ilmselgelt valgete pensionärturistide protestid stiilis "ekskursioonil hakkas vihma sadama ja giid ei teinud meile paadis vihmavarju lahti". Tõsiasi, et me ei suutnud meenutada ainsatki korda, mil keegi oleks meie eest vihmavarju lahti teinud, lisas kindlust, et tegemist on meile sobiva peatuspaigaga.

Hilton Batang Ai asub tõesti kesk vihmametsa. Kuchingist (üks Lääne-Sarawaki ajaloolisemaid linnu) on sinna nelja ja poole tunni sõit, millest viimane osa tuleb läbida paadiga.

Tegemist on äärmiselt huvitava, kontrastidele üles ehitatud kohaga – ühteistkümnest kohalikus stiilis majast koosnev resort on rajatud hüdroelektrijaama tarbeks ülespaisutatud järve äärde ning personal koosneb kohalikest pärismaalastest, keda nimetatakse ibaniteks. Põhjus, miks hotellipersonal koosneb kohalikest, on vist selles, et sealne maa on pärismaalaste omanduses ja kohaliku tööjõu kasutamine oli eeltingimuseks sellise hotelli rajamisele. Nagu kohalikud hiljem meile usalduslikult tunnistasid, on nii, et kuigi maa kuulub neile, on valitsusel alati õigus seda ühel või teisel ettekäändel enda kasutusse arvata.

Kohalikud hõimud – ibanid – elavad raudpuust ehitatud ja vaiadele rajatud pikkades majades jõgede kallastel. Pikkmajade omapära seisneb selles, et küla ei koosne mitte mitmetest majadest, kus elab üks pere, nagu tavaliselt kombeks, vaid terve küla elab ühes pikas majas. Pikkmajas elab tavaliselt kuni 50 perekonda ja iga uue pere liitumisel ehitatakse olemasolev maja jupi võrra pikemaks. Lihtne, mugav ja säästlik.

Pikkmajas on igal perel oma väike köök ja magamistuba ja siis elutuba, millel pole vaheseinu ning millest moodustub suur koridor ehk suur elutuba läbi terve pikkmaja. Maja all, vaiade vahel, elavad kogu küla koduloomad – kanad, kuked, pisikesed sead ja koerad (keda on igal majal paarikümne ringis, lihtsalt igaks juhuks). Meil õnnestus külastada ühte 14 perega maja. Nii nagu teisteski Aasia vaesemates piirkondades on huvitavaks kontrastiks täielik vaesus, millele sekundeerib euroopalikule ninale vastuvõtmatu hais, ning kõikjale kleebitud Coca-Cola plakatid ja Marlboro suitsupakid. Pikkmaja eriliseks läbimõeldud "ehitusimeks" olid lihtsalt eemaldatavad põrandalauad – nii sai ühte lauda eemaldades kohe järele vaadata, mida põranda all elav oma pere notsu teeb.

Kohalikud on loomulikult väga sõbralikud ja uudishimulikud. Meie ilmudes käsutas kohalik vanim iban ühe kodaniku meile teed valmistama. Üritasime küll protestida, et me jooks hea meelega pigem mõnda kohalikku puruteed, kuid kas tahtmatusest aru saada või mingil muul põhjusel laideti see üheskoos ja valju lärmi saatel maha ja suruti meile kätte tass Liptoniga... Lahke pererahvas pakkus meile ka riisiveini, mille serveerimisel kogu kodus viibinud majarahvas nagu nõiaväel välja ilmus. Gurmaanid võib-olla minestaksid, aga meie tegime järelduse, et vein oli suhteliselt talumatu ja jäleda seenemaitsega.

Rääkides ibanite väljanägemisest, võib vahest ära tuua nende vastupandamatu kire tätoveeringute vastu. Kuna kohalikus kunstis ei kasutata ei loomade ega inimeste kujutisi, on tätoveeringud geomeetrilised mustrid, mille keerukus ja ilu on hämmastavad. Samuti on ibanitel kombeks oma kõrvu venitada. Just, jah – kõrvarõngad pevad olema võimalikult rasked, et auk veniks nii suureks kui võimalik. Ausalt öeldes jäi meil puudu söakusest küsimaks, kas ei ole niimoodi ebamugav magada, tundes, et kõrv jääb kogu aeg külje alla. Sest tähtsamatel ninadel või siis pigem parimatel venitajatel ulatusid veninud kõrvajäänused poolde õlavarde.

Hotelli poolt pakutavatest metsaekskursioonidest sai valitud matk nimega "Jungle trekking on old smugglers trail", mis eesti keeles peaks olema: "Matk vihmametsas vanal salakaubavedajate rajal". Kõik pakutavad matkad olid märgistatud tärnidega vastavalt raskusastmele. Meie seltskonna inimeste poolt valitud matk oli märgitud suurima tärnide arvuga, mille seletus kõlas very difficult. Oma naiivsuses eeldasime, et see Hiltoni hotelli hoiatus on ilmselt mõeldud nende püsiklientuurile, et nad oma ratastoolide ja jalutusraamidega metsa ei roniks.

Metsamatkad on individuaalsed, mis tähendab, et meie matkale suunduv grupp koosnes kahest eestlasest turistist ja ibanist giidist. Giid kandis umbes 30 cm pikkuse teraga nuga, millega veel sada aastat tagasi raiuti päid, kuid nüüd kasutatakse seda meile arusaadavamatel eesmärkidel. Giidi seletuse kohaselt pidi iga noormees enne naisevõtmist hankima paar pead ja neid pruudi isale näitama, et saada tolle luba tütre äravõtmiseks. Väidetavalt on tänapäeval peigmehe väärtuse näitajaks omatava raha kogus, kuid päris ära me seda juttu ei unustanud – vihmamets on ju suur ja lai ja tsivilisatsioonikiht kohati päris õhuke... Aga meie hullimad mõtted jäägu meie endi teada. Lootsime vaid, et giid kui üle keskea mees suure tõenäosusega enam ei abiellu, mistõttu puudub tal ilmselt ka vajadus paari soome-ugri tüüpi kolba järele. Tegelikult oli giid muidugi džentelmen ja rääkis küllaltki normaalselt inglise keelt (välja arvatud mõned kentsakaimad artikulatsiooninumbrid, kus näiteks küüslaugupuu (ingl k garlic tree) kõlas nii, nagu oleks härrale midagi suurt ja äärmiselt elavat kurku lennanud.

Loo teine osa ilmub järgmises Kohvris.