Elamusi Borneo vihmametsast (2)
Algus eelmises Kohvris.
Džunglimatk algas lühikese paadisõiduga, millega viidi meid üle järve asuva 315 meetri kõrguse mäe jalamile. Ei osanud arvata sellest midagi halba, sest taimestik oli nii tihe, et ülespoole vaadates ei näinud, kui järsult mägi tõuseb ja mis meid ees ootab. Pärast 15 minutit peaaegu püstloodis mäest üles ronimist – kui särk oli seljas läbimärg, pilt silme ees udune, veremaitse kurgus ja pulss 190 ligi – mõistsime, et hoiatus matka raskuse kohta reklaambukletis oli siiski asjakohane. Sooja oli umbes 35 kraadi ja õhuniiskus oli selline, et pidevalt oli tunne, nagu viibiksime aurusaunas. Meil hakkas kohe kergem, kui nägime, et "jalutuskäik" ajab ka kohaliku higistama.
Pärast poolteisetunnist matka jõudsime tasasema kohani, kus maa sisse oli pandud betoonist u 30 cm kõrgune post, mille ühel küljel tähed "IND" ja teisel pool "MAL". Tegemist oli Indoneesia ja Malaisia vahelise piiritulbaga. Natuke üllatas, et piir kahe riigi vahel on nii imaginaarne, aga raske oleks ka eeldada, et keegi džunglis piiri valvaks. Piiritulba juures tegime ka pikema puhkepeatuse, mille kestel sai selgeks putukatõrjevahendi vajalikkus. Sealsete sitikate vastu osutus äärmiselt efektiivseks Sri Lankalt hangitud sidrunirohuõli. Lõhnas (või pigem haises?) nagu suures koguses sidrunirohi ikka, aga oli tõhus. Kui enne selle kasutamist tiirles me ümber parv igasugu sitikaid, kes üksteise võidu proovisid järjekindlalt ja õelalt hammustada, nõelata ja sutsata, siis pärast õliga kokku määrimist hoidsid nad kohe kõvasti kaugemale.
Vihmamets ise on ääretult lahe koht. Iga viimane kui põõsas ja rohupuhmas sisiseb, susiseb, kriuksub, ulub, piniseb, kääksub, nahistab ja teeb muid tuntud ja tundmatuid hääli. Kusjuures nende helide tekitajat muidugi reeglina näha ei ole. Või siis osutuvad hääletegijad lihtlabasteks putukateks – sääskedeks, mardikateks, seejärel igas mõõdus mesilasteks ja herilasteks (millest kõhedusttekitavaim oli umbes viis korda suurem meil levinud herilasest – igatahes tegi meie giid märkimisväärseid pingutusi, et see loom maha lüüa).
Teine huvitav putukas, keda kuulsime, aga keda näha ei õnnestunud, tegi ülitugevat kreissae häält. Olime juba enam kui veendunud, et kohe järgmise puu taga näeme kohalikku ibani meest modernse riistaga kuldaväärt vihmametsa langetamas, aga ei midagi. Väidetavalt näeb see kreissae-tegija välja nagu lepatriinu. Mine võta kinni....
Kõige viisakama mulje jätsid endast termiidid. Nende kahemeetriseid pesasid oli terve džungel täis. Meie varasem kokkupuude termiitidega on olnud ainult MacGuyveri filmide kaudu, kus nad kõik elava ära sõid, aga tegelikkuses närivad nad rahulikult puitu ja teevad metsas oma termiidiasju, mitte ei ründa lolli valget turisti.
Loomi džunglis niisama naljalt päevasel ajal ei näe, mis loomulikult ei tähenda seda, et neid seal ei oleks. Ilmselt oli põhjuseks ka see, et me trampisime ringi korraliku turistliku ragina saatel. Samas jääb ka täiesti arusaamatuks, kuidas on seal võimalik vaikselt liikuda, sest terve maapind on kaetud tohutu suurte kuivanud lehtedega, millest on võimatu mööda astuda. Loomadest saab näha vaid nende igapäevatoimetuste jälgi, nagu orangutanide pesi puude otsas, karu küüniste jälgi puu küljes, kus ta mett on hankinud, jne.
Kuna enamik putukaid on metsas ebameeldivad (kui ei tunne nende hingeelu, ja putukaspetsialistid me tõesti pole) ja loomi ei ole näha, siis jääb seal üle ainult vaadata taimi. See on piisavalt huvitav, kui kaasas on pädev giid, kes seletab iga taime kohta, milleks see hea on ja kuidas seda kasutada saab. Meile tutvustati umbes poole jalgpalli suurust valget seent, mis näeb küll hea välja, aga pidi olema mürgine. Söödavad olid selle-eest valged kroonise mündi läbimõõduga seened, millel läbipaistev tarretisekiht ümber. Need pidid olema väga maitsvad, kuid tehnilistel põhjustel jäid proovimata. Samuti tutvustati meile taime, millel on väga tugevad lehed, mis ei lähe peos hõõrudes katki ning mida ka noaga lüües ei saa pooleks. Seejärel näitas iban meile oma käsitööoskust – lõikas oma noaga mingi oksa, kiskus selle mitu korda pooleks ja valmistas paari minutiga praktiliselt eimillestki köie, siis raius ühe pikema tüve, laasis selle ära ning sidus äsjavalmistatud köiega selle tugevate lehtedega taime külge ja nii, kasutades endavalmistatud kangi, tõmbas taime maa seest välja. Selgus, et sellel on all paarikümnesentimeetrine juur. Giid vaatas meie seltskonna meessugu esindavale kodanikule kavala näoga otsa ja seletas: "You know this root makes man very very strong." Seejärel vaatas naisterahvast matkakaaslasele otsa ja seletas edasi: "It doesn’t make women strong but women like when men are very very strong." Nojah, mida iganes...
Üldiselt selgus, et praktiliselt iga taime oli võimalik miskitpidi süüa, söögitegemiseks kasutada või muul viisil tarbida. Nii et seal elades puudub igasugune vajadus keemia ja tehismaterjalide järele – kõike, mida inimene elus vajab, on võimalik metsast hankida. Giid rääkis, et tema käib poes ainult mõnikord riideid ja generaatori jaoks kütust toomas. Isegi suitsud toob ta Indoneesiast, kuna seal on need kaks korda odavamad kui Malaisias. Sellest ka matkaraja nimi "Smugglers trail", kuna vanasti (jätkub ka ka tänapäeval) veeti seda mööda salakaubana Indoneesiast sigarette ja puitu. Nii et, kes tahab lihtsalt ja odavalt läbi saada, võib vabalt Malaisia džunglisse elama kolida.
Rääkides veel Hilton Batang Ai resordist, meenub reklaammaterjal, kus öeldi, et päikeseloojangud on seal maailma ühed ilusaimad. Omamoodi paradiis on see tõesti, aga meie igatahes leidsime, et üks kena suvine loojang õhtuses Matsalus on ikka südamelähedasem.
