Muinasjutulikud on Jaan Tätte peaaegu kõik näidendid. Ka viimast näidendit „Meeletu” tutvustab Linnateatri kodulehekülg kui muinasjuttu, kuigi autor ise täpsustab Sirbile antud intervjuus, et seekordset lavalugu võiks nimetada lihtsalt lauluks. Aga eks ole ka Tätte laulud kui muinasjutud, lihtsad lood, milles hõllandub igatsus tolle püüdmatu, teise (ilusama, parema) maailma järele. Tätte näidendites figureerib alati üks tegelane või vihje viitamas muinasjutulikule teispoolusele. On see siis näidendis „Ristumine peateega”  kuldkala, kes Osvaldile miljoneid kingib (või hoopis neidsamu miljoneid tagasi nõudev mafiooso?). Näitemängus „Palju õnne argipäevaks!” on igapäevarapsimisest kurnatud pereema päästerõngaks ei tea kust ilmunud „uus armastus”, tulnukalik  Manfred. „Sillas” kõnnib kahe maailma piiril ebamaine tüdruk Leele,  „Laternas” aga mõistatuslikult randa uhutud tünnid, milles peigmehed, kellest unistab meestevaese küla talutütar. Tegelikult need ongi unistused (kuldkala, Manfred, tüdruk Leele, tünnide viisi peigmehi), mis saavad Tätte näidendites inimnäo. Ikka ja alati seotud inimese maiste küsimistega: kuidas olla parem?

„Meeletu” on veelgi kihilisem, siin põimub rohkem kättesaamatuid, aga unistamist väärt eesmärke. Peategelane, Mina, miljoniedukas ärimees otsib linnast põgenedes iseennast, otsib puhast elu kui sellist (vabadust rahast ja sellega seotud suhetepainest). Unistab puhastumisest müstilise usu, unenäolise tütarlapse läbi. Pärapõrgusse maandunud ärimehele tasahilju uudistavalt ligiimbuv maarahvas unistab teadagi millest: hingata rikkuriga üht õhku (julgemad küsijad saavad ka materiaalselt turgutatud –   4000 EEKi). Kummaline, et neid unistuslikke muinasjutte vormides on Tätte samas oma näidendeis alati vägagi sotsiaalne. Ehk siis elus. Kahe jalaga meie Eesti elus sees.

Ükski Tätte näidend pole lavastajale kerge saak. „Meeletu” ammugi mitte, sest žanriliselt on tegemist minajutustusega. Peategelane (Rain Simmul) on üle kolme tunni laval ja räägib vaatajale, kuidas temaga ON. Jutustab, kirjeldab, mõtiskleb (ärimehe maailmaavastajalik, kodukootud filosoofia). Monoloogi haagib end sisse muu maailm: minategelase naine ja tema armuke, poeg, äripartner, külarahvas, põdrad, linnulaul, vaikus, valgus. Ühest küljest on need inimesed ja ilmingud justkui jutustaja mälupildid, teisalt dialoogid, mis lavalugu edasi kerivad.

Lavastaja Eva Klemets istub näiliselt justkui kahe tooli peal. Eelkõige just minategelase suhtes. Rain Simmul varieerib mitmete positsioonidega rollilahenduses: eneseirooniline sisemonoloog vaheldub anonüümsete ärihoolikute gruppi pihitooli sattunuga, sotsiokriitiline vaatepunkt peepvainuliku (on vist meil niisugune hüperoptimismi maaletooja) positiivsuse mantrate sisendamisega. Sellel iseendaks olemise-saamise teel jääb Simmul siiski kuskil kolmveerandi peale pidama. Enamasti on publik Simmulil vägagi peos, kuid Tätte tegelikult ju üpris maalähedane filosoofia, lihtsad tõed elust (olgu budistlikud või mis) mõjuvad Simmuli esituses igava targutusena (muuseas, näidendit lugedes nii ei tundu). Selle uus-Eesti edumehe, Nokia maaletooja maailma- ja eneseavastuslikud monoloogid kõlavad õõnsavõitu ja jäävadki Linnateatri Taevalava kõrgustesse hõljuma (näitleja pilk klaasistub kaugusesse ja publik kaob justkui meelest). Ehk siis: lavastaja on õnnestunult minajutustusele külge pookinud eheda elu, mida väljendab kõrvaltegelaste vaimukas galerii. Ent pole ilmselt söandanud  (aukartus Tätte, Simmuli suhtes?) või osanud peategelase „jutlusi” tõsiseltvõetavaks elukogemuseks vormida.

Nii jäävadki lavastuses balansseerima kõrvaltegelaste (justkui Kiviräha eestimatuselik) groteskne elulähedus ja peategelase poeetilis-pateetiline „sõnum” maailmale, vaatajale. Viimast rõhutas kahjuks ka lavastuse finaal, nii palju korratud, vaat et juba maitsevääratuse etaloniks kujunenud pimeduses sirav tähistaevas ja peategelasele pähe sadav lume, kulla, mille iganes, vihm. Kui selle juurde kuulub ka vaataja pea kohal suhistav-sahistav-kriiksuv lavamehhanism, mis neid pähesadavaid pudemeid „toodab”, siis on asi eksistentsiaalsest finaalist kaugel. Aga eks iga noor lavastaja taha kord tähistaeva ja lumesaju ära proovida.