Elder “Elder”

Rusuvalt mahlane mudapomm, mis ennustab häid aegu psühhedeelsele metal’ile.

Elder

“Elder”

(Meteor City)

Mesi on kogu oma kleepuvuse ja näilise tahkuse juures viskoossem kui vesi, peaaegu et toatemperatuuril ülivoolav, tungides ka mikropragudesse ning imbudes sinna, kuhu märjem aine ei küüni. Elderi muusika on nagu mesi, ainult et ei kipu purgist välja, vaid kuulajale sügavale kõrva ja ajju: kui imetillukegi vastuvõtlikkus stoner-doom-gruuvile neis elundeis eksisteerib, leiab Elder selle peagi üles, valgub mugavalt kodustesse soppidesse ja suhkrustub magusaks känkraks, mida pole lootustki taas välja saada. See, mis esmakokkupuutel ehk areenilt lahkunud suuruste (Sleep) pretensioonika matkimisena kõlab, nihkub peagi uude raami ja hoopis jätkab lõppematut otsiskelu sealt, kus eelmised mehed eesmärgi kaotasid. Pärast teise pala “Hexe” viimast minutit olin mina igatahes müüdud mees ja rõõmus nagu kringliga kahekesi jäetud maias mudilane. Rõõmustamiseks on ka põhjust: noorukestest poistest koosneva Massachusettsi trio ideaalne sulam toor-doom’ist, stoner/sludge-metal’ist ja klassikalisest proge-rock’ist koos terakese bluusiga otsekui ennustaks salapärase, soise ja suitsuse sideme igavest säilimist Black Sabbathi käivitatud koletisliku masinavärgi ning kõigi tulevaste fuzz- ja riff-manajate vahel.

9