Elektrooniline laulu- ja tantsupidu
"Warp Moves" on Inglise ühe juhtiva tantsumuusikafirma Warp järjekordne katse murda välja muusikale omastest konventsioonidest ning katsetada koostööd teiste kunstivormidega. Ühel õhtul on võimalik kuulata ülesastumisi sellistelt artistidelt nagu Jamie Lidell ja Plaid, vaadata Bob Jaroci hüpnootilist graafikat Plaidi rütmidele ja võnkuda kaasa Londoni kuulsa moderntantsutrupi Random Dance tantsijatele. Kõike seda vahel kordamööda ja vahel korraga.
Ürituse KUMU ÖÖ raames 2. juulil võib nii Jamie Lidelli kui Plaidi näha ka Tallinnas.
Jamie Lidell põhjustas mu peas läinud aastal väikese segaduse, ja ma polnud kindlasti ainus. Tema album "Multiply" on üks neist harvadest, aga alati inspireerivatest näidetest selle kohta, kuidas "ei tohi teha". Valge nahavärviga artist Briti ühe olulisema elektroonikafirma Warp Records alt lasi välja albumi, mis meenutab pigem higisevõitu pärastlõunat mõnes soulikvartalis, kus raadiost mängib Al Green ja muu 70ndate soul.
"Miks sa nii tegid üldse? Kuidas see juhtus?"
"Noh, ma arvan, et tahtsin lihtsalt inimesi üllatada," vastab muusik. "Mulle on soul alati meeldinud.
Ma läksin stuudiosse plaaniga teha elektroonikat, kuid sain mingi hetk aru, et see ei inspireeri mind, see ei tööta. Pealegi ei kuulanud ma ise enam eriti sellist muusikat. Ma tahtsin kuulata Minnie Ripertoni, Quincy Jonesi, Al Greeni, Stevie Wonderit, ja ühel hetkel mõtlesin, et miks ma ise ei võiks proovida teha asja, mis tekitaks inimestes samasuguseid tundeid.
See oleks alles väljakutse. Ma tahtsin teha plaati, mille järgi sa hommikul ärgates käe sirutad ja mis lükkab sulle päevaks täpselt õige käigu sisse."
Üks sõna, mis sobib kirjeldama Jamie Lidelli kontserti, on "vabanemine". Vabanemine igasugustest piiridest, stampmõtlemisest, tehislikest poosidest ja käitumismallidest.
Kogu Lidelli esinemist tundub iseloomustavat pärani-silmi optimism, mis ei lase ennast väikestest rütmivigadest ja konarustest üldse heidutada. Mees on kontserdi ajal just nagu väike laps, kellele meeldib erinevate asjadega mängida – beatbox, vokaal, sämplimine, trummimasin ja Pablo Fiasco psühhedeelne otse vaataja silme all valmiv videoprogramm moodustavad sellise rosolje, et enamiku osa ajast on raske aru saada, milline komponent millise masina või operatsiooni tulemusena on tekkinud.
"Tead, see on nagu keskajal. Kõige olulisem oli kontsertesinemine, kuna plaate lihtsalt polnud."
Jamie puhkeb naerma: "Ma püüan alati asja toore ja vahetu hoida. Mõnikord tundub kontserdi ajal, et kõik kukub koost lahti, aga siis äkki "boom!" toimub plahvatus ja kõik saab üheks."
"Nagu Streetsi esimene plaat… Kõik logiseb, aga töötab ometigi. "
"Jaa, mul sõidab kontserdi ajal katus ära ja ma ei keskendu niivõrd perfektsusele, emotsioon on olulisem. Mul on raske ennast korrale kutsuda."
"Mis on "Warp Moves"? Kuidas sobivad omavahel kokku Jamie Lidell, Plaid ja moderntants?"
"Hm, no tegelikult mul lihtsalt paluti sellest asjast osa võtta ja ma tean seda koreograafi, Darren Johnstonit, juba vanast ajast, me ikka jõime ennast aeg-ajalt Berliinis koos täis. Ma isegi ei teadnud, et ta tantsija on. Ja kui tuli pakkumine osaleda "Warp Movesi" projektis, ütlesin ma kohe jaa, sest sellist võimalust ei pakuta iga päev.
Ma tundsin, et see on huvitav ja pisut ohtlik, mis on just vajalik selleks, et mõjuda loominguliselt intrigeerivalt. Just need asjad aitavad elus edasi liikuda. Imelikud, ohtlikud, hirmsad asjad. Niisama tuntud radu pidi triivides pole sul kasvamiseks mingit võimalust, ja isegi need asjad, mida sa armastad, kaotavad pidevalt korrates osa oma väärtusest."
"Ilmselt tunneb su plaadifirma Warp samuti vajadust katsetada, sest nad on ju hakanud igasugust erinevat muusikat välja andma, mis nende stiiliga otseselt kokku ei lähe: Gravenhurst on akustiline folk, Maximo Park aga hoopis garage-rock…"
"Nad peavadki plaadifirmana laienema. Nende muutumist ja kasvamist võibki vabalt võrrelda minu omaga. Artistina pidin ma esile kutsuma suure muutuse, muidu oleks ilmselt igav nii mul kui kuulajal."
"Öeldakse ju, et arened vaid siis, kui vastane on sinust tugevam."
"Täpselt! Mulle just siin pakutakse mingit võimalust teha telesaadet. See oleks siis nii, et neil on saatebänd ja mina laulaksin nendega koos oma lugusid. Mul hakkas häirekell kohe peas tööle: "Halb mõte, halb mõte!" Ma ju ei suuda seda asja kontrollida! Ja loomulikult vastasin ma hetke pealt sellele pakkumisele jaatavalt. Ilmselt on see kõik hetkega läbi ja võib-olla kujuneb sellest kogemusest tõeline luupainaja, aga sellisel juhul ma vähemalt tean, millega tegu on. Kuidas ma seda muidu teada saaksin?"
Ruumi ilmub üks Random Dance’i tantsijannadest, kes Lidelli hea kontserdi puhul õnnitleb. Pool tundi hiljem näen teda laval koos kogu trupiga esitamas ebamaist ja jõulist kondiväänamiskava Plaidi punktueeritud helimaastike taustaks. Rohelised kostüümid rohelise graafika tarbeks, punased punase ja sinised sinise jaoks.
"Kas sa tead, kuhu need katsetused ja otsingud sind järgmiseks viivad?"
"Noh, eks mul ole loomulikult igasuguseid mõtteid. Mõnel hommikul tunnen justkui ühtmoodi ja järgmisel päeval on tahtmine teha midagi sellest hoopis erinevat. Nagu muusika kuulamisegagi: ärkad üles, paned Fela Kuti peale ja ei tööta, mis jama on? Siis võtad riiulist mõne vana hardcore-asja ja see on just see, mida sa sel hetkel vajad. Mõnikord on selline tunne, et ma tahan absoluutset müra! Kohe praegu! Teine kord jälle tahad minna nii pehmeks kui võimalik ja kuulata näiteks Luther Vandrossi."
Jääb mulje, et tegemist on diplomaatilise näitega sellest, kuidas vastata ilma vastamata. Hetkeks näeb Jamie Lidell oma pooluduste prilliklaasidega ja kartulikrõpse täis suuga välja nagu poolearuline koolijuntsu, aga ma ei suuda maha raputada seda tunnet, et prillide taga asuvas peas on valmis masterplaan, mille kuulmiseks pole ma veel usaldust ära teeninud. Ilmselt ei teenigi.
Proovin jututeemasid "targemaks" suruda ja küsin temalt, et kui "vaheldus" on muusika kuulamise juures võtmesõna, siis mida arvab ta programmidest, nagu Last FM ja Pandora, mis on programmeeritud tegema mingi algoritmi alusel valikuid kuulaja eest – pakkuma sarnaseid asju. Konks osutub liiga lihtsaks.
"Mõnikord on see vajalik ja kasulik. Ma panen mõnikord kokku playlist’i sarnastest asjadest, et tabada kindlat tunnet. Näiteks, kui ma tean, et mul tuleb hullumeelne päev, siis ma teen endale õhtuks listi mingist rahulikust muusikast, ja ma tean juba päeval ette, et see mind kodus ootab. Täpselt nagu teeks endale toidu valmis ja paneks selle siis külmkappi hoiule.
Peab küll ütlema, et ma pole eriline "juhuslikkuse" fänn. Siis peab olema eriti huvitav juhuslik, aga üldiselt mulle meeldib ikka endal valikuid teada. Juhusel on oma koht, aga see koht on lihtsalt väike.
Ma ei poolda seda, et anda endast ühel albumil kõik. Midagi peab endale ka jätma. Kui sa sead endale teatud piirid, siis hakkadki kreatiivselt mõtlema. Teatud piire on vaja: näiteks kasuta selles loos ainult mandoliini. Esimene mõte on küll, et ma ei oska ju mandoliini mängidagi! Aga hakkad katsetama, ja igasuguseid huvitavaid asju tuleb välja, millest sul mandoliiniga seoses enne aimugi polnud. Ühel hetkel avastad, et oled teinud superloo! Muidu ei saa selle efektide ja instrumentide virna alt arugi, kus see kreatiivsus täpselt peidus on."
"Filmiteoreetik Rudolf Arnheim on samuti väitnud, et mida karmimad on piirangud, seda kreatiivsemalt sa mõtled… Näiteks teha lugu ainult kahe noodiga…"
Jamie proovib viisakaks jääda, aga tal tuleb miskipärast õudne naer peale, ja ta hoiab ennast tagasi. Tegin vist ennast lolliks.
"Kaks nooti… Jajaa, see võib tõesti töötada. Ja võib-olla see on isegi hea! (mõtleb natuke) Äkki paneks kolm?"
Jätkan oma tehnikarida… "Gnarls Barkleyst sai just natuke aega tagasi esimene artist, kes leidis end Briti singlitabeli esikohalt ainult allalaadimiste toel. Mis sa sellest arvad? Kas see mõjutab sind kui artisti?"
"Mina pooldan sellist asja. See süsteem tundub nagu toetavat minusugust artisti, kellel on palju erinevaid nägusid ja projekte. Ma võin ju minna stuudiosse tundega, et ma tahan ühe laheda kantrijämmi praegu linti teha. Kui lugu valmis on, võin ma selle lihtsalt võrku üles panna, ei mingit kaheksakuust ootamist, kuni plaat lõpuks välja tuleb. Albumit kuulates kuulad sa tegelikult artisti sellisena, nagu ta oli aasta tagasi. See on paljude jaoks tõeliselt frustreeriv. Albumil on loomulikult oma mõte, see tagab kvaliteedikontrolli. Sa ei avalda igasugust soga."
Nüüd on kätte jõudnud aeg, kus ma tunnistan, et enne kontserti kirja pandud küsimuste hulgast tunduvad pooled mulle pärast laivi täiesti mõttetud. Olen täiesti kontserdi kütkeis ja koperdan kohale kohustusliku küsimuse Eesti kohta.
"Ma proovin reisida ilma eriliste ootuste või arvamusteta. Tegelikult pean tunnistama, et ma ei tea Eestist mitte midagi."
Niipalju siis sellest. "Ilmselt kuuluvad sinu suurte mõjude hulka ka Prince ja Michael Jackson? Näiteks plaadi kolmas lugu, "When I Come Back Around", on ju suurepärane electric boogie lugu, mis sobib 80ndate setti ideaalselt."
"Jaa, muidugi! Mulle meeldib väga see õudsete sündisaundidega kaheksakümnendate värk. See on lihtsalt funk! Tead, kust selliste saundide kasutamine üldse pärit on? Paljudel polnud lihtsalt raha, et üürida puhkpillibändi, ja nad pidid puhkpille sündiga imiteerima (selle tõestuseks laseb Lidell kuuldavale terve rea erinevaid hääli, mis seda väidet tõestama peaksid).
Mulle meeldib väga brasiillaste nägemus funk’ist. Nad võtavad alati kõige vanemad ja romumad sündid ja mängivad neid tõeliselt hingega!" (Jälle mõned elavad näited.)
"Väljakutse" ja "oht" on sõnad, mida Jamie Lidell rääkides palju kasutab. Pooled tema jutud on seotud vajadusega end proovile panna ja luua piirsituatsioone. Samuti jõuame jutus ikka ja jälle tagasi "piirangute" juurde, mida Lidell paistab käsitlevat kui teatud distsipliini – vajalikku elementi loomingulises protsessis, mis suunaks metsikut laengut. Pakun "piirangu" näiteks välja Matmose albumi "A Chance to Cut Is A Chance To Cure", mis on tervenisti koostatud kirurgisaali häältest – rasvaimu lurtsud ja skalpellikõlksatused.
"Jaa, selline kontseptsiooni teema on piiranguna mõnikord omal kohal, aga muusika peab esimesena tulema. Ei saa ajada asja väga teaduslikuks, siis kaob hing ära, aga üldiselt võib selline piirang toimida inspireerivalt küll."
"Võib-olla oleks sinu kui värske soulilaulja käest sobilik küsida… oled sa spirituaalne inimene?"
"Teatud mõttes küll, jah… (vajub mõttesse). Mõnikord mind häirivad teatud… asjad… Mulle tundub, et mul on privileeg nende inimestega võrreldes, kellele ei meeldi oma töö ja kelle hing sellest lähtuvalt justkui... pole niivõrd sügav. Ma tunnen neile inimestele kaasa. Samas ma nägin täna Prantsusmaalt siia sõites üht meest, kes oli intelligentne inimene, aga töötas tunnelivalvurina, ja ma mõtlesin, et äkki ta on õnnelik. Äkki ta on oma eluga täiesti rahul.
Ma kadestan neid inimesi, kes on uhked oma elu üle, sest mind ennast segab tihti enesekindluse puudumine, kahtlemine enda sammudes."
Intervjuu lõpeb Jamie Lidelli katsetusega öelda normaalselt välja sõnapaar "KUMU Öö", mis lõpeb kõigi hüsteerilise naeruga. Kogu õhtust jääb meelde Lidelli hommikumantlis figuur laval, jõuluvalgustus käe ümber, ja hilisemast Random Dance’i esinemine Plaidi tehno taktis – meie mõistes pigem ballett kui moderntants – sooniline ja visklev surmakramp, mis on ühtaegu nii vägivaldne kui väga kaunis.
23. mail festivalil Brighton Festival, Inglismaal,
Brighton Dome’is.
Kes on Jamie Lidell?
Jamie Lidell on abstraktsema tantsumuusika taustaga: 90ndate lõpul tegi ta projekti Super_Collider koos eksperimentaal-techno ässa Christian Vogeliga ja andis selle nime all välja terve hulga plaate. 2000. aastal võis Jamie Lidelli leida juba Warp Recordsi artistide nimekirjast ning selle aasta plaat "Muddlin Gear" sobib ka kõlapildilt hästi samasse ritta, kus asuvad ka teised Warpi artistid, nagu Autechre või Mira Calix.
Pärast viieaastast pausi tuli Jamie Lidell välja elektroonikast inspireeritud souliplaadiga "Multiply". Vahepealsel ajal oli ta taustalauljana kaasa teinud mitmete tuntud plaatide peal, näiteks The Matthew Herbert Big Bandi "Goodbye Swingtime".
Plaid: teine tulemine?
Kõigepealt palju õnne super- show puhul!
Andy Turner: Ahah, aitäh... Oleks ise ka tahtnud seda näha, aga ma arvan, et seda filmiti.
Esinemine tantsijatega koos oli teie jaoks ilmselt midagi täiesti uut. Kuidas tundus?
Jah, me kirjutasime osa muusikat spetsiaalselt Random Dance’i kava jaoks, nii et see oli igas mõttes koostööprojekt. Meile jättis see väga hea mulje. Natuke rohkem aega oleks võinud küll jääda proovide jaoks.
Kas kokkumäng teie ja tantsijate vahel oli paikapandud asi, või inspiratsioon?
Struktuur oli osalt muidugi paigas, sest tantsijatele on ju seda sünkroonsuse jaoks tarvis, aga saundide osas jätsime endale õiguse katsetada.
Te tulete siis 2. juunil Eestisse… Tahan lihtsalt öelda, et teid oodatakse siin väga. Te pidite tegelikult juba eelmisel suvel tulema? (Pärnu rannahoones toimunud üritusele Club UK.)
Jaa, ma tean, see on üks kohutavamaid kogemusi üldse. Me jäime Kopenhaagenis lennukist maha, mis oli mõnes mõttes isegi koomiline, sest me tegelikult nägime oma lennukit juba siis, kui me eelmiselt maha astusime, aga kuna tegemist oli teise riigi õhuruumiga, või midagi sellist, siis pidime kaks korda tolli läbima ja jäimegi maha.
Igatahes me püüame seekord kindlasti kohale jõuda ja ootame seda esinemist väga!
26. juunil tuleb Warpi kaubamärgi alt välja Plaidi DVD "Greedy Baby" – Plaidi muusikast ja Bob Jaroci graafikast kokku pandud audiovisuaalne programm, mille välja töötamine on võtnud aega kaks aastat. Seesama materjal tuleb esitamisele ka Tallinnas.
KUMU öö, 2. juunil, ajakava:
Fuajee:
22.00 DJ Aivar Tõnso
22.30 Algorütmid
23.30 Muschraum
00.30 TOOB
2.00 VEX’d
Suur näitustesaal:
22.00 DJ Orav
23.00 Kalm & Akord
00.00 PLAID
1.30 JAMIE LIDELL
3.00 DJ Rich Thair
Auditoorium:
22.00–02.00 WARP FILMS eriprogramm
2.00 Wochtzchee uue plaadi "Diktüoneemakilt" esitlus
