Elias Canetti “Pimestus”
Elias Canetti “Pimestuse” ilmumisega eesti keeles on jälle täidetud üks oluline kirjandus- ja kultuurilooline lünk. Teose kolmas osa on eesti keeles olemas küll juba veerand sajandit, kuid tervikut seni polnud ja nii on Canetti Eestis tuntud eelkõige filosoofina, “Marrakeši häälte” (1968, e.k 1973) ning “Masside ja võimu” (1960, e.k 2000) autorina. Nüüd on siis võimalik tutvuda ühelt poolt ilukirjanik Canettiga, teisalt aga näha tema filosoofilise mõtlemise juuri. Nimelt on tegu kirjaniku esimese teosega, mis valmis 1930–1931 – aastatel, mis olid murrangulise tähtsusega kogu maailmale. Majanduskriis lõi paigast ära Weimari vabariigi niigi õrnakese poliitilise tasakaalu ning asjad kiskusid kiiva ka Austrias, kus Canetti toona elas. “Pimestus” on sündinud niisiis hetketähelepanekutest. Oma osa on romaanis ka Berliini ja Viini võrdlemisel. Kuigi “Pimestuse” tegevuskoht on äratuntavalt Viin, on kirjanik öelnud, et vahepealne Berliini-kogemus oli see, mis määras teose atmosfääri. Viimast võib aga kirjeldada ühe lihtsa, ent ometi endas peaaegu kõike kätkeva sõnaga: hullumeelsus.
“Pimestuse” tegelased on hullud – igaüks on pimestatud mingist kinnisideest. Peategelane Peter Kien on oma armastusega raamatute ja neis sisalduva tarkuse vastu maailmast täielikult võõrandunud. Tema majapidajanna, kellest Kieni meeltesegadusehoos saab tema abikaasa, on äärmuslik korraarmastaja, samas aga ka seksmaniakk. Segane on ka sutenöör Siegfried Fischer, kes peab end malegeeniuseks ja kelle kinnisidee on sõita Ameerikasse ning võistleda end seal maailmameistriks. Ja tõeline, kriminaalne hull on kojamees Benedikt Pfaff, keda erutab naiste peksmine ja kes vahel – mitte nii väga seksuaalse erutuse kui lihtsalt igavuse pärast – peksab ka kerjuseid ja hulkureid.
Selline tegelastegalerii ei ennusta mitte midagi head ja tõepoolest lähebki kõik nii viltu, kui vähegi saab minna. Aga kuidas täpselt, lugegu igaüks ise…
“Pimestust” peetakse vahel poliitiliseks hoiatusromaaniks. Mõneti on selline lähenemine liiga lihtsustav, sest tegu on ikkagi ilukirjandusega. Ilukirjanduse eesmärk on aga olla sümboolne ning sümbolid pole kunagi ühetähenduslikud. “Pimestust” võib muidugi võtta Versailles’ süsteemi lagunemise ajastu allegooriana. Kuid samas on see ka väga aktuaalne raamat, mis räägib urbaniseerunud inimese hinge roiskumisest, enesesse kapseldumise ohtudest ja võimetusest mõista ligimest. Samuti võib romaani võtta arutluskäiguna vaimuhaiguse kujunemisest. Ja kindlasti on koode või võimalusi veelgi. Ilmselt sama palju kui raamatul lugejaid.
