Ingmar Muusikus

Jaan, sinu näituse leitmotiiviks on tekstuaalsus. Tekst võimendab su töödes ajastu pingeid, kodeerib ja annab hinnanguid ajaloole. Aga miks huvitab sind maalikunstnikuna ka teksti tasand ja usk sõna jõusse?

Tekst on  paraku siiski vaid vahend, mitte eesmärk. Selle nimel, et teatud emotsionaalseid seisundeid, hoiakuid ja aistinguid mälust esile manada. Kõlagu see nii ambitsioonikalt- edevalt kui tahes kuid mind huvitab kommunikatsioon  isegi väga,  tõrjutud elamuste ja ambivalentsete olukordade klaarimine, läbi kunstile omaste vahendite loomulikult. Keel  kui mõtlemise arhetüüp on lihtsaim ja universaalseim vahend kommunikatsiooniks. Inglise ja vene keele valikuline kasutamine paralleelselt  eestikeelseile  tekstimassiividele viitab informatsiooni dokumentaalsele päritolule, hüperiaegsete tööde nükete karkassis (omamoodi spekulatiivses skriptis) oli logodel tihti veel olulisem tähendus kui praegu. Näiteks 1980 aasta maalis „Pealinn“ kujutatud hotell Palace`i  reklaamtorn ( maal ise on peale 1981. aasta tulekahjus kannatadasaamist liidetud 1996. a maaliga „Ema lööb maha.. „). „Palace“ oli ju ainuke reklaamkiri ja nimetus, mis Eesti-aegsest pealinnast läbi Stalini aja muutumatuna säilis. Või näiteks 1979. aasta maalil „Allkirjata“ kujutatud liiklustahvlil  olevad kant- kirjad Ülekäiku ei ole/Perehoda net koos pildi allossa maalitud  maandatud MIG-iga ja graffitilaadse vabakäešriftiga, mis arhitektuuri art-iks muudab ( maal asub praegu Zimmerli Kunstimuuseumis, New Jerseys, USA-s ). Ja lubatagu veel üks tekstiline(!) järelhüüe tööle , mille saatus mulle hämaraks on jäänud (jäi kadunuks Austraalias toimunud ESTO kunstinäitusel  1980-ndate lõpus): nimelt 1980.aasta olümpiaks maalitud tööle „Tallin“ mis kujutas tolmunud liiklusmärgi alumist, venekeelset osa, mis omakorda punase diagonaaliga läbistatud.

Teksti „uus tulemine“  minu loomingus on jälgitav peale eksirännakuid abstraktse kunsti soos, ja seda alates 1995.a. Vaala ja 1996.a Deco näitustest. Nüüd juba abstraktse maalilise soustiga koos täitis tekst lisaks eelpooltoodud rollile veel distsiplineerivat, intellektuaalse kargu rolli maalilise abstraktsionismi kodanlikus maailmas.  Uues „ühiskondlik-poliitilises situatsioonis“ suunasin ma oma tööde toimumiskoha kui mitte otse tänavale, siis igaljuhul eetiliste seisukohavõttude tasandile. Kordustele rajatud tekstimassiivid hoidsid samas nii mõnelgi juhul üleval „mittemidagikujutavate“ tööde faktuurset struktuuri. Võib öelda et tekstid aitasid  mul puhastada minu uuema maalilaadi ebaolulisest.  Kuna olin vahepeal kirjutavaks kunstnikuks jõudnud saada  ( järelikult ehk ka mõtlevaks? ), siis olen asjade taolise seisuga juba leppimas.

Millal hakkasid nõukogude propagandakunsti memorabiliat ja riiklikke sümboleid?  Kas eksin kui väidan, et vaatad kadunud nõukogude ajastule ka
teatud sentimentaalsusega, ja mitte vaid põhjusel, et oled selles süsteemis üles kasvanud?

Ma ei taha alljärgnevaga sattuda  president Rüütli lõksu a la vaat milline iseseisvuslane ma juba poliitbüroo teki all olin.  Kuid 1975.a  tollase ERKI arhitektuuriringi konkursil oli mul juba eksponeeritud projekt ( sellest on säilinud fotomontaazh-maal ), mis kujutas Tallinna kohale helkivatele ööpilvedele projitseeritud ilma peata Lenini kuju, mille pea asemel saluudilaskmise koht oli. Mäletamist mööda oli žüriis teiste hulgas ka Vilen Künnapu, kes viitas Himmelblau mõjutustele ( uurisin pärast raamatukogus kes see Austria rühmitus oli ) , preemiaks sain  rektor Jaan Varese käskkirjaga 25 rubla. Tollane ERKI oli imedemaa, triiphoone! Kuid kui 1979.aasta Tallinna kunstnike kevadnäitusel oli minu maali „Allkirjata“( seesama millest eespool juttu ) allossa kleebitud Tallinna linna täitevkomitee vapiga tühi blankett, helistati  mulle täitevkomitee korraldusel kunstnike liidu näituste sektorist ja anti mulle valida, kas eemaldatakse töö näituselt või maalin „kahtlase“ koha ümber. Mäletan, et laupäevasel päeval, just kommunistliku laupäevaku päeval kusagil aprillis, pintseldasin selle koha valgeks.

Punase kaelaräti fetišismi omateada ei põe, timuka ja ohvri love-hate rollimängust olen teadlik, kuid minu maitse see ei ole: poolkomistades, reaalset autobiograafiat aineseks võttes ma teema otsa komistasin, möönan et distantsilt võib ju  konjunktuursena paista, kuid see ei ole minu mure. 

Mul ei ole Krasnojarski krais küüditatute peres  sündinuna mingeid illusioone Nõukogude korra suhtes. Otse loomulikult tasub rääkida asjadest mida tunned ja oled isiklikult läbi elanud, ajaline distants annab eelise. Muidugi ei arva ma, et kunsti aineseks saab vaid isiklikult kogetu olla, kuid see võib minu intuitiivne vastusamm olla simuleeritud dokumentaalsust ja  simuleeritud autentsust kunstis ülimaks pidavale ajastule. Mul on ju real story, pagana päralt.

Ilmselt vajan ma tugevaid tundeid oma maalijavaistude käivitamiseks, nii lihtne see ongi.

Miks sa oma uute maalidega selle-aastasele Veneetsia biennaali Eesti väljapaneku konkursile ei kandideerinud?

Hea küsimus. Kuna olin ise žüriis,  ei saanud ju esitada, on lihtsaim vastus. Olen tegelikult aastaid žüriis olnud ja teades otsustajate ringi ja praegusi kunstieelistusi prognoosin, et minu maalid poleks läbi läinud.  Ja veel, Eesti näitus on juba teist korda paigutatud palazzo`sse, mille ekspositsioonipind ja maht Tallinna galeriidest kõige enam vast korterisse istutatud Viviann Napi galeriid meenutab. Minu Kunstihoone näituse formaati maale sealsel kammitsetud,  biedermeier`ile sobivate võimalustega ekspositsioonipinnal ei kujutagi  ette, nad vajaksid mõjulepääsemiseks hoopis suuremaid  ja karskemaid ruume.