Meil juba pikka aega käibel oleva Haava-kuvandi loojale Ello Sääritsale oleks takkajärgi mõttetu midagi ette heita. Ta on olnud faktitruu ja empaatiavõimeline biograaf. Tõsi – alustekstid, millele tema käsitlus toetub, turritavad sageli teravate kaljurünkadena muidu hillitsetud tekstist välja. Ehk olnuks parem ausalt tsiteerida, mitte toonaseid kuldsuid oma sõnadega ümber jutustada?


Kuid see on maitse asi. Ütleme, et nii ongi postmodernistlik. Peamine häda peitub hoopis muus: nimelt on Sääritsa käsitlus jäänud pikka aega ainuvaldavaks. Ta on ladestunud kõikvõimalikesse kõrvalväljaannetesse, kanoniseerunud ja poetessile omamoodi kooriku peale kasvatanud, kammitsedes biograafi ennastki. Huviline võtku lahti kas või Endel Priideli aimeraamat “Piki Peipsi piiri” (1968!) – mida uut Haava kujunemisloost me tollegagi võrreldes nüüdsest monograafiast leiame?


Uje, vaesuse ahistuses, vananeva luulelaadiga, usulisse müstikasse kalduv ja isiklike hädadega võitlev – see on üks Anna Haava.


Kohe esikraamatuga uueks Koidulaks kuulutatud, Peterburis õukonnakindrali lossis seltsidaamina teeninud, Postimehele mitmest keelest kirjandust tõlkinud, läbi käinud pea kõigi omaaegse Eesti vaimusuurustega, loomejõuline ka kõrges vanuses – see on teine Anna Haava. Ja seda teist Anna Haavat näeme Sääritsa tekstis liiga vähe või liiga tuhmis esituses. Õnneks on raamatus rohkelt esinduslikke fotosid, mis aitavad teksti vähenõudlikkust tasakaalustada. Neilt piltidelt ei paista allaheitlik maanaine, vaid pigem uhke hoiakuga ilma ja inimesi näinud daam. Poetess koos oma kaaskonnaga. Ürgjõuline natuur, nagu Anna Haava kohta Leip-zigis öeldigi.


Oleks hea, kui selle raamatu tõukel võtaks Anna Haavast kirjutada ka mõni “noor ja vihane”. Kuigi radikaalsete seisukohtadega ei pruugita tingimata nõustuda, aitaksid need tuhmistuvale portreele väärilist sära tagasi võita.